Книги, похожие на «Karl Ove Knausgård, Minu võitlus 4: Tants pimeduses»

See on lugu kahe noormehe elust, elust, mida täitsid lõputud peod, uimastid, raha, reetmised ja vägivald. Nooruke Tuve kohtub juhuslikult narkoärikas Stefaniga, kellest saab mõneks ajaks tema mentor, iidol ning parim sõber. Mees, kes ta ühel hetkel reedab, kuid nad jäävad sõpradeks viimse hingetõmbeni.Stefan on mees, kellel on piisavalt autoriteeti, võimu ja kõike seda, mida saab osta raha eest, isegi armastust. Olgu või ühepoolset. Õnn ei kõnni koos temaga ühte sammu aga kaua… Tuve on sellest särast ja valehiilgusest pimestatud ja nii algabki tema allakäigu tee põrgu. Maapealsesse põrgu.Kergelt teenitud raha võim pimestab ja viib noormehe eksiteele, millelt tagasipööret enam ei ole. Tuve omastab suurema koguse kokaiini ja sattub risttule alla.Teda jahivad võmmid, allmaailm, kuid ka nende poolt palgatud kõrilõikajad. Tänavatel liigub uimastisõltlasi, kes on nõus ta uue annuse uimastite eest kõhklematult maha müüma. Tema asukoha avaldamise või kinnivõtmise eest on kurjategijad lubanud suurema summa raha. Elavalt või surnult.Esialgu tahetakse teda siiski elusalt ning see annab noormehele edumaa.Mõlemad noormehed olid sõltuvusse jäänud eelkõige rahast ning selle maagiline võim oli nad aheldanud ahnuse päratute lõugade vahele.Mis juhtub Stefaniga ja milline saatus ootab Tuvet?Kas raha võim on igavene? Kes kelle reedab ja miks?

Michael ja Ellis kasvavad üles 1960ndate Oxfordis, aga see pole keepide ja tornide akadeemiline Oxford, vaid autotehase ja töölisklassi oma. Jõesuplusi, rattasõitu ja luulet täis poisipõlvesuvesid kaitseb Ellise ema usk, et ilu ja õrnus on kõigile lubatud, ka meestele.Aga kõik õrn ja ilus võib kergesti katki minna. Murdumise hääl on päris vaikne ja üldse mitte dramaatiline, mõtleb Michael. Kumbki mees püüab murtud südamega omamoodi toime tulla. Michael kogeb haiglakoridore mööda käies ja Lõuna-Prantsusmaal ekseldes, milline inimlik side ja kaastundlik solidaarsus võib tekkida võhivõõraste vahel. Ellis püüab oma südame killud turvaliselt pappkasti pakkida ja tal õnnestub ennast peaaegu veenda, et tal, nagu „Võlur Ozi” plekkmehel, polegi südant.„Plekkmees” on Sarah Winmani kolmas romaan. Tema sulest on varem ilmunud „Kui jumal oli jänes” ja „Imeliste sündmuste aasta”.

Kui olete nende hulgast, kellele meeldib vahel lugeda ilma erilise põhjuseta, lihtsalt niisama, siis võib-olla on see teie raamat.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.

Betti Alveri preemia laureaat"Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal.Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.Peeter Sauter„Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.Hannes Tamjärv