Книги, похожие на «Karl Ove Knausgård, Minu võitlus- 3. raamat: Poisipõlvesaar»

Prantsuse kirjaniku Maurice Leblanci (1864 – 1941) kriminaalromaanide kangelane, härrasmees ja meistervaras Arsène Lupin on prantsuskeelsetes maades sama populaarne kui Sherlock Holmes inglise kultuuriruumis. Lisaks Leblanci kirjutatud paarikümnele teosele on Arsène Lupinist loodud arvukalt jäljendusi, nii kirjandusteoseid kui ka mänge, koomikseid, filme ja telesarju.Käesolevas kriminaalloos on peategelaseks kõrgseltskonda kuuluv maailmarändur d'Enneris, kellena Arsène Lupin seekord esineb. Nagu ikka, suudab võitmatu ja võluv kelm kõige keerulisemadki olukorrad enda kasuks lahendada. Peadpööritavatest seiklustest väljub ta alati terve naha ja kuningliku saagiga.

Rahulikku Torsbyt raputab külmavereline mõrvatöö, kui ühest majast leitakse tapetuna neljaliikmeline perekond. Kohale kutsutakse keskkriminaalpolitsei mõrvarühm, kes sõidab sündmuspaigale juhtumit lahendama ilma olulise liikme Ursulata.Kui peamine kahtlusalune leitakse peagi surnult, muutub juhtum veelgi keerukamaks, sest teo toimepanemiseks on kasutatud sama mõrvarelva. Perekonna mõrvapaika veel kord uurides selgub, et majas on viibinud tunnistaja, kes nüüd on kadunud.Keerukas olukorras tuleb tegutseda kiiresti ja leida tunnistaja üles enne, kui mõrtsukas seda teeb. Jäljed viivad maja taga asuvasse suurde metsa, kust leitaksegi üles 10-aastane tüdruk Nicole.Kuid nähtu ja kogetu on muutnud tüdruku täiesti tummaks. Koletut mõrva pealt näinud vaikivast tunnistajast saab nüüd krimipsühholoog Sebastian Bergmani oskuste proovikivi.Sarja “Sebastian Bergmani needus” neljas osa “Tüdruk, kes ei rääkinud” kandideeris 2014. aasta Rootsi parima krimiraamatu tiitlile.

"Sild Tulevikku on sümbol, püüdlus ja kangastus, mis ikka eest kaob."Sild Tulevikku" on mõistujutt inimlikust ahnusest, noorte unistustest, kirest ja pettustest. Võimalik, et ka pettumustest. Kõige kaduvusest.Kolm noort maaklerit näevad oma elu võimalust petta tööandjat ja linnavalitsust; panna käpp peale näiliselt tühisele objektile, ent strateegiliselt tähtsa taristu juures, et see kunagi rahaks teha, kui kinnisvara silla ümber hinda läheb. Sestap teevad nad omavahelise salapakti, et jagada üks päev tulu.Peab vaid ootama, mil omavalitsus linnaosa arendusega alustab. Ent elu on pidevas muutuses ja nimesed muutuvad koos oma ihadega, nooruse unistused tuhmuvad… Kui kunagi ühendas neid ahnus, siis nüüd viib see neid lahku. Lõpuks hääbub viimnegi säde lootusele, ent enam ei saa tagasi pöörata, sest tee nõnda kaugele on olnud selleks liiga pikk, et kõigest loobuda. Oma plaanid prügikasti visata.Sild Tulevikku võiks olla Eestis või kuskil mujal, sest inimesed on kõikjal sarnased. Vähemalt oma himude poolest." Arvi Tapver

Äsja keskkooli lõpetanud Liv elab koos oma ema, tunnustatud kunstniku Angelika Rossdaliga Norras põhjapolaarjoone lähedal. Üksiklasest tüdruk saadab päevi õhtusse pildiraamatuid vaadates ja suvitajate järele nuhkides. Livi ainus sõber on vanamees, kes lummab teda lugudega trollidest, näkkidest ja salapärasest huldra’st, imekauni neiu kuju võtvast vaimust, kes ahvatleb noori mehi surma minema. Siis aga upub kaks venda vaid mõnenädalase vahega mõistatuslikel asjaoludel. Olid need õnnetusjuhtumid – või meelitas noormehed hukatusse kuritahtlik vaim? Šoti kirjanik John Burnside (s 1955) avaldas oma esimese luulekogu 1988. aastal. Lisaks arvukatele auhindadele luulekogude eest on Burnside võitnud tunnustust oma mälestusteraamatuga „Vale mu isa kohta“ (2006), mis kõneleb ängistavast poisipõlvest türanliku alkohoolikust isa meelevallas. Autobiograafia järg „Ärgates Lelulinnas“, kus Burnside kirjeldab eredalt oma heitlust alkoholi ja uimastitega, ilmus 2010. aastal.

Viimane kord, kui sulle head ööd soovin, ei tea ma, et see on viimane kord. Kui oleksin teadnud, siis oleksin pannud hüvastijättu rohkem energiat. Aga mina ütlen, et lähen vist Ivani juurde magama. Sina ei vaidle vastu. Lased mu minema, pilk ekraanil, mina lähen, lähen, kõige viimast korda lähen sinu juurest ära. Arvan, et me näeme hommikul. Me ei näe. Me ei näe enam kunagi.Ühel hommikul leiab Carolina oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese pojaga üksi ja on sunnitud alustama täiesti uut elu, vaadates samal ajal tagasi elule, mida elas seni.„Loodame parimat“ räägib ühe armastuse puhkemise, arengu ja ootamatu lõppemise loo kahe paralleelse narratiivina. Üks lugu räägib kahe noore inimese armumisest ja nende suhte arenemisest, teine – peategelase püüdest oma leinaga toime tulla. See on liigutav kokkulepe surma, kuid ka eluga: armastuse ja lapsevanemaks olekuga, moodsa suhte ja selle halastamatute ootustega. Lugeja saab jälgida Carolina elu kümne aasta jooksul, armumist ja leina, elu, mis vaatamata rangele plaanile otsustab olla hoopis midagi muud.Carolina Setterwall on sündinud 1978. aastal Rootsis Salas. Ta on õppinud meediat ja kommunikatsiooni Uppsalas, Stockholmis ja Londonis. Ta elab koos pojaga Stockholmis. „Loodame parimat“ on tema esimene romaan.