Книги, похожие на «Andrus Kasemaa, Minu viimane raamat»

Needusest moonutatud näoga noor naine Lana oli Torrenisse tulles lootnud õhinal oma silmaga näha kuningriigi müstilisi olevusi ning maagia praktiseerimist. Ta sai paraku rohkem kui oli eales karta osanud, mis tähendas, et ellujäämise nimel võitles ta nüüd nii inimeste eelarvamuste kui iseenda süveneva depressiooniga.Kui tema tee ristus tagaotsitava Rownov Tristesiga, pakkus viimane talle ajutist peavarju väikeses räämas majakeses keset metsi, eelduselt et naine nõustub mehe ja ühe upsaka neiu, Bethany, asukohta mitte reetma. Meeleheitel naine sõlmib kokkuleppe, aga see tõmbab teda ennast ootamatult kaasa afääri Torreni kroonprintsessi kadumisega ja sõja puhkemise ohuga naaberriigist Swilundist. Nagu naine poleks piisavalt ebamugavas olukorras, et Lana armub majaperemees Rownovi, siis pärast peaaegu surmavat õnnetust Necroni võlumetsas, ootab Lanat ees maagiline muundumine, mis annab tõuke täiesti uuele sündmuste ahelale ja identiteedi tekkimisele.

See on aus ülestunnistus ja püüd aru saada ühest huvitavast, peaaegu uskumatust eluperioodist: kuidas ma 24-aastaselt läksin laia ilma rändama koos ühe väga erilise ja imeliku inimesega, ekstsentrikust ehtekaupmehe Harriga – „vana hipi”, „metsjeesus” ja muud sellised nimetused tulid inimestele keelele teda nähes. Oma rännakul kohtasin palju huvitavaid inimesi, tähtsamad neist olid vana laevakapten Marco ja ilmarändur Djellah. Kümme aastat hiljem läksin ma tagasi, et neid leida ja iseend mõistma hakata.

„Neetud taevakivi“ on fantaasiaromaan eesti mütoloogia ainetel, toimumisajaks noorem pronksiaeg. See räägib Kaali kraatri tekkeloost, andes sellele fantastilise värvingu. Taevakivi kukkumisel olid ootamatud tagajärjed – hakkas levima tappev haigus ja haldjad muutusid inimeste vastu vaenulikeks.Saarlased mäletasid seda lugu veel aastasadu hiljemgi.Lugu sellest, kuidas nende maale langes põlev taevakivi, mis tõi endaga kaasa laastava haiguse ning mürgitas haldjate hinged.Lugu sellest, kuidas mandri poiss Aulemb ja tema sõbrad võtsid ette retke kivi hävitamiseks, uskudes ettemääratusse ja saatusesse.Lugu sellest, kuidas need kaks, ettemääratus ja saatus, inimestele alati vingerpussi mängivad.Aga ennekõike oli see lugu, mis pani laste südamed pimedatel õhtutel värisema ja koldehaldja kaitse poole palvetama. Mis siis, et see lugu oli väljamõeldis.Või kas ikka oli?

Tol aastal oli tavalisest rohkem apelsine. Need kumasid läikivroheliste lehtede vahel toestikes nagu laternad ja hubisesid kõrgel päikest täis metsade vahel. Nad oleksid nagu tahtnud pühitseda meie lahkumist väikeselt saarelt, sest lõpuks oli Nessimilt saabunud kauaoodatud teade justkui kutse tagasi allmaailma. Teade pidi mind vastupandamatult viima linna, mis nagu ikka hõljus illusiooni ja tegelikkuse piiril, substantsi ja luulekujundite vahel, mis mul alati tekkisid selle nime kuuldes. Mälestus, ütlesin ma endale, mis on moondunud alles pooleldi paberile pandud ihade ja intuitsiooni mõjul. Aleksandria, mälestuste pealinn!„Clea“ on Lawrence Durrelli neljaosalise romaani „Aleksandria kvartett“ viimane raamat. Kui romaani kolm eelnenud osa käsitlesid Teisele maailmasõjale eelnenud aega, siis „Clea“ liigub ajas edasi, rääkides sellest, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda. Nagu „Justine’is“ ja „Balthasaris“ jutustab lugu minategelane, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik Darley. See puudutab peamiselt tema armusuhet biseksuaalse maalikunstniku Cleaga ja mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.Lawrence Durrell (1912?1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke. „Aleksandri kvarteti“ esimene raamat „Justine“ ilmus eesti keeles 2016., teine ? „Balthasar“ 2017. ja kolmas osa „Mountolive“ 2019. aastal.Lawrence Durrelli neljaosaline romaan „Aleksandria kvartett“ on tema tuntuim ja hinnatuim teos, mida ta ise kirjeldas kui „moodsa armastuse uurimist“. Tetraloogia vaatleb Egiptusesse väljarännanute seltskonna seksuaalseid ja poliitilisi intriige enne Teist maailmasõda ja selle ajal.„Justine’is“ (1957, ee 2016) üritab minategelane Darley, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik, leppida oma suhte lõppemisega tumeda, kirgliku ja mitmetahulise Justine Hosnaniga.„Balthazar“ (1958, ee 2017) on nimetatud Darley sõbra, arsti ja müstiku järgi, ning see kirjeldab Darley romantilist suhet Justine’iga filosoofilisemalt.„Mountolive“ (1958, ee 2019) on Inglise suursaadiku David Mountolive’i narratiiv. Selles avaneb minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist.„Clea“ (1960, ee 2020) kirjeldab Darley jõudmist teadmisele, et andekas Clea Montis on naine, kellele ta on tõeliselt määratud, ning mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.„Aleksandria kvartett“ on kahtlemata armastuslugu, aga romaani tõeline kangelane on Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö“ maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida“.Tetraloogia igas järgnevas osas selguvad varasemate sündmuste põhjused. Nii meelitab autor lugejat kätte võtma romaani järgmisi osi, avades tegevustiku tagaplaane järk-järgult.