Книги, похожие на «Andrus Kasemaa, Minu viimane raamat»

Esimest korda kohtame me seda pikka ja pisut vibalikku kahupäist noormeest hetkel, kui ta on just vajutamas ühe neljakorruselise, kahe maailmasõja vahel ehitatud kivimaja altukse kellanupule. See liigutus muudab täielikult tema elu, aga ta ei tea seda veel, ehkki käitub, justkui teaks: ta on kätt välja sirutades vajunud mõttesse ja näib, nagu kaaluks ta, kas ikka helistada või mitte.

Valge majakas on juba sajandeid olnud tunnistajaks laevade ja meremeeste hukule kohas, mida on põlvest põlve nimetatud Põrgusügavikuks. Nüüd elab majakas üks eriskummalise saladusega mees.Malin mõistab, et Viggo Larssen on lapsepõlves kogenud nii mõndagi hirmsat – ja et ta sai juba lapsena teada midagi, mida keegi poleks mingil juhul pidanud teada saama. Saladus ähvardab ilmsiks tulla, samal ajal kui Malin üritab pääseda kohtadesse, kus keegi pole varem käinud: hämaratesse ruumidesse, kus mees majakast omal ajal koos ema ja vanavanemate ning kolme kollase kanaarilinnuga üles kasvas, „Väike prints” padja all.Aasta esimesel päeval kaob riigi kõige võimukam vana daam ja keegi ei oska seletada, mis juhtus. Päikeseaia vanadekodu toas aknalaual seisab tühi linnupuur – ent leskproua, kes on riigi peaministri ja justiitsministri ema, on kadunud ning teda otsitakse üle kogu riigi.„Mees majakas” on tugeva ühis-kondliku sõnumiga põnevik. See räägib isemoodi lastest, kes kasvavad oma eripäraga üles ega saa sellest iial päriselt lahti. Vaimudest ja surmast ning võimumeestest, ärigurudest ja meediastaaridest. Ning saladustest, mida üritatakse varjata nii iseendi kui ka teiste eest.

Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu.Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud.See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat.Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes.Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.