Книги, похожие на «Andrus Kasemaa, Minu viimane raamat»

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad – selle tühimiku on Maniakkide Tänav oma verd tarretama paneva raamatuga nüüd täitnud. Autor on kohalikele ulmesõpradele tuntud juba üle kümne aasta. 90ndate lõpus ilmunud mitu novelli kuulutasid omanäolise ja tugeva autori sündi. Esimene pöördumine pikema žanri poole tõi kaasa äramärkimise 2000. aasta romaanivõistlusel teosega „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, mille Eesti fantaasiakirjanduse austajad väga hästi vastu võtsid.

Novellid. Tammsaare lühiproosakogumik, mis sisaldab klassiku novelle, jutustusi ja proosalaaste: «Ärakadunud poeg», «Balaganis», «Enne ja nüüd», «Hea valitseja», «Viimane raha», «Raha-auk», «Hiire pärast», «Jõulurõõm», «Käbe-Kaarel ja tema noor naine», «Kahenädalane», «Kaks paari ja üksainus», «Äpardus», «Kilgivere Kustas», «Kõlbluse-õpetus õunaturul».

Teet Kallase romaani „Niguliste” tegevusajaks on kuuekümnendad aastad, peategelasteks neli sõpra, kes ühel või teisel määral kannavad toonase vaimsuse – aga ka naiivsuse – pitserit. See on romaan noorusest, ent mitte ainult. Ei teadnud ju keegi neist näiteks 1967. aastal täpselt öelda, et juba on ta saabunud, kafkalik stagnatsiooni-periood, mille kätte murenesid mitmed põlvkonnad – ka „Niguliste” elu-ummikus kangelased.