Книги, похожие на «Эдуард Вильде, Minu vangipõlv Ellis Islandil»

Sõjaretk Uus-Kiievi vastu on alanud! Kuid Õnnepäev ja tema malev ei ole ainus jõud, kes on iidse linna oma sihikule võtnud. Hämarusest astuvad välja need, kes vajavad Kiievit rohkem kui Õnnepäev…Ja vajavad seda iga hinna eest.Eepiline lahing on toimumas Uus-Kiievi all. Nii Õnnepäev, Los, Jomka kui vürst Vassili peavad oma võitluseid, igal oma eesmärgid, mõnel ka vastandlikud. Selgub, et nii mõnelgi mütoloogilisel koletisel on mehaaniline taust. Maa elanike saatus seisab noateral…Raamat on ilmunud Eesti Kultuurkapitali toetusel.

Lydia Koidula viimane näidend „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“ ilmus trükisõnas esmakordselt originaalmahus – nii nagu autor ise selle 1880. aastal koos osaliselt kakskeelsete remarkidega kirja pani. Värvikate tegelaskujudega lustlik-õpetlik hoogne lugu pärineb eesti teatri algusaegadest, ent käsitletud inimsuhted ja ühiskondlikud teemad pole aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval.Käsikirja saatust ning näitemängu ajalist tausta valgustab eessõnas kultuuriloolane Malle Salupere.Raamat ilmus Koidula loodud eesti teatri 150. juubeliks.120 lk

Maniakkide Tänava uues raamatus on tagasi Surmakarva maailm oma kooljate ja nekromantidega. Kui surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks. Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.