Книги, похожие на «Liisi Lõo, Minu Tšiili»

Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille „metsarahvaga” oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone

"Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa'st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad.Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.

„… aga niimoodi ei saa ju merd sõita!” hüüataks mu kogemusest kuuldes eesti meremees. Omaani härra vastaks vaid: „Mafi mukila! Pole probleemi!” Mis on loomulik omaanlaste silmis, ei pruugi kokku langeda meie õhtumaiste arusaamadega. Lisaks maasturite kalapaadis vedamisele, hiigelhaide söögiks küttimisele, riikliku reisilaevanduse sünnivaludele ning igapäevaelule praeahjukuumuses pajatab raamat sellest, mis juhtub, kui inimestel on vahel rohkem raha ja pealehakkamist kui kainet talupojamõistust. Loodan, et minu pilguheit kaunile Omaanile ja tema külalislahketele elanikele aitab maalida lisatoone meedia loodud araabiapildile ning näidata, et elu looritatud juuste ja väärikate turbanite all polegi nii mustvalge nagu kohalike igapäevariietus. Tulge koos minuga maailma nobedaima reisilaeva pardale, et saada osa meremehetööst maal, kus areng kaamelikaravanidest Porschedeni on toimunud välgukiirusel!

Mitu lendu ööpäevas on inimvõimete piir? Miks õhku tõustes ja maandudes võib tunduda, et meeskonnaliikmed magavad? Kuidas lahendada lennukis olukord, kus purjus seltskond tuleks „baarist“ välja visata? Kui kahjulik on kiirgus lennukisalongis?Raamat heidab pilgu lennunduse köögipoolele ning vastab neile ja veel paljudele küsimustele.Pardapersonali töö seostub glamuuriga, kuid nagu kardinate taha piiludes selgub, on lennunduse argipäev uhkest elust kaugel.Tuhanded inimesed üle maailma võlgnevad oma elu salongiteenindajatele, kes on häda korral pannud reisijate nimel oma elu ohtu, kuid miskipärast ei räägita neist eriti.Igal pardateenindajal on oma unikaalne lugu. See raamat kirjeldab autori üht eluperioodi stjuuardina.