Книги, похожие на «Maarja Yano, Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga»

See on raamatu uus, täienduste ja parandustega trükk. Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine: halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine. NB! Lisatud on pildialbum ja epiloog.

Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänudkorterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve.

Las Vegas! Paljudele manab pelgalt selle sõnapaari mainimine näole ilme, nagu oleks tegu millegi salapärase ja ebasündsaga. Eks ta suurel määral nii olegi. Vegas on linn, kus iga 60 sekundi järel maandub lennukitäis inimesi, kes tulevad siia oma raha laiaks lööma. Samas elavad siin tavalised inimesed, kes hoolivad oma perest ja käivad tööl selleks, et turismimeka külastajad saaksid nautida pillavat elustiili. Raamat piilub hasartmängupealinna patuurgastesse ja pajatab argipäevadest, millest enamikul Vegast külastavatel turistidel aimugi pole.Räpinas üles kasvanud Kersti Dennis alias Amira on mitmel pool maailmas tunnustust pälvinud kõhutantsija, kes sattus Las Vegasesse üle kümne aasta tagasi lapsehoidjana. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii tuhkatriinu- kui inetu pardipoja lugu, oleneb, mis nurga alt vaadata…

Vaimukas ja hea huumoriga kirja pandud reisikiri näitab lugejale, et Hiina müür, Petra kaljulinn Jordaanias, Kristuse kuju Brasiilias, Machu Picchu Peruus, maiade kuulsaim linn Chichen Itza Mehhikos, Colosseum Itaalias ja Taj Mahal Indias erinevad siiski pisut turismibrošüürides kirjeldatust. Ja teekond nendeni võib olla tunduvalt värvikam kui ime ise.

Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina. Läti minus. Minu lätlus, lätimeelsus, lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele, Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita.Kui ma jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama. Ei, lätlast minust siiski ei saa. Kuigi eesti hambameestel on tavaks öelda, et lätlane pole rahvus, vaid amet. Seega peaks saama lätlaseks õppida. Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud.Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus.