Книги, похожие на «Maarja Yano, Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga»

Siin kaante vahel on lood minu väga omapärasest eluperioodist Horvaatias, mis algas talvise erakupõlvega väheasustatud saarel, kus olin mitu kuud ainus vabatahtlik, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad. Minu Horvaatiasse kuuluvad veel: keeruka loomuga bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, abitu lumivalge lambatall, lehmasoolikaid järavad kaeluskotkad, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, aga ka horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest sõjaõudustest, ja mu enda lood merehädas loksumisest, illegaalipõlvest, hullumeelsest karnevalist, oliivide korjamisest ning gaasilõhnalistest seentest. Kui mu pooleaastane vabatahtlikuaeg läbi sai, hakkasid toimuma kummalised lood, mis mul saarelt ära ei lasknud minna…

James Cooki tuntus põhineb kolmel ümbermaailmareisil, mille ta sooritas aastatel 1768–1779. Cook uuris põhiliselt Vaikse ookeani saari (Hawaii, Uus-Meremaa ja paljusid teisi Polüneesia saari), Põhja-Ameerika rannikut, Austraalia idarannikut jne. Ta üritas avastada ka lõunamandrit ehk Antarktist, kuid see tal ei õnnestunud.Cook erineb enamikust tolleaegseist meresõitjaist oma väidetavalt inimlikuma iseloomu pärast. Ta ei olnud konkistadoor. Pärismaalaste vastu kasutas ta vägivalda vaid siis, kui muud võimalust ei olnud. Väidetavalt püüdis ta õpetada Polüneesia pärismaalastele kartulite ja sigade kasvatamist, et võõrutada neid kannibalismist.Cookist on loodud palju legende ja tema nimele kirjutatakse tihti avastusi, mis ei ole tema tehtud. Kuulsaim näide on Hawaii saared, mis on eurooplastele avastatud hoopis hispaanlaste poolt. Legendidele Cookist lisab loomulikult värvi tema traagiline surm Hawaii saartel 1779. aastal. Tõenäoliselt nägi tulevane meresõitja merd esimest korda umbes 15-aastasena, ehkki ta sünnikodu oli merest vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel.Cookil ei olnud juhendajaid, ta oli iseõppija. Tal olid head teadmised astronoomiast, topograafiast, hüdrograafiast, navigatsioonist jms. Tõenäoliselt ei olnud tema teadmised väga põhjalikud, sest teoreetilist haridust mõnes mereväeakadeemias vms õppeasutuses polnud ta kunagi saanud. Tema haridustee piirdus mõne aastaga külakoolis. See-eest olid ta teadmised praktikule omaselt kindlad ja hästi omandatud. Cooki töid iseloomustab erakordne täpsus ja hoolikus. Tema koostatud kaarte Newfoundlandi ranniku kohta kasutati isegi 20. sajandi alguseni!Tavaliselt tuuakse Cooki merelemineku peapõhjusena välja tema armastust mere vastu. See võib muidugi tõsi olla, kuid tõenäolisem on see, et tal ei jäänud teist valikut. Nimelt oli ta tõsiselt tülli läinud oma tööandjaga. Cook töötas 1746. aastal Staithesi-nimelises kalurikülas poesellina. Tekkinud olukorrast ei näinud ta muud väljapääsu, kui pani end kirja laevapoisina Whitby-nimelises sadamalinnas. Seega algab Cooki meremehestaaž 17-aastasena.

Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud. Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni! Uku Randmaa

Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õlust. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida.Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.

"Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.