Книги, похожие на «Lauri Räpp, Minu Tartu»

Jutustus vene maadeuurijast Mikluhho-Maklaist (1846-1888), tema viibimisest Paapua Uus-Guineas ning sõbrunemisest kohalike paapuatega.

Diplomaadi töö on huvitav ja mitmekesine. See hõlmab palju reisimist ja mitmeaastaseid välislähetusi. See raamat räägibki just ühest sellisest lähetusest, nelja aasta pikkusest elulõigust Oslos. Aga seda mitte diplomaadi, vaid temaga kaasas oleva abikaasa pilgu läbi. Milline tundub elu Norra pealinnas kõrvaltvaatajale, mida saatkonnas tegelikult tehakse ja mida on vaja selleks, et olla üks korralik koduperemees?„…Oot-oot. Seda juttu ma juba kuulsin! Ja tõepoolest, laevagiid jutustas täpselt sama lugu, mida ta reisi esimesel kolmandikul oli teinud. Ei hakka siinkohal pinevust üleval hoidmagi ja ütlen kohe ära, et kolmas kolmandik ei erinenud eelnevast kahest. Sel hetkel puges mu hinge kahtlus, mis järgnevate päevade, nädalate ja kuude jooksul leidis paraku ainult kinnitust: Oslo on üks äraütlemata igav linn.“Kas tõesti? Otsustage ise.

Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale.Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?)Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks.PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.Muusik ja muusikaõpetaja Tarvo Nõmm on kirjutanud ausa raamatu üheksast Islandil veedetud aastast. Lugeja saab tundma õppida nii islandlaste jubedaid (enamasti mädandamise ja hapendamise teel valmistatud) rahvustoite kui ka uhket ja siirast rahvast ennast, kes ei vaevu tänase päevani koduuksi lukustama.

Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”