Книги, похожие на «Maiki Udam, Minu Tansaania. Kaks aastat safarit»

Mis koht see on, kuhu alati tagasi igatsed? Kus tunned end turvaliselt, kus tunned ennast ära? Kui sind seal ei ole, siis oled justkui poolik? See ehk ongi kodu.Ka meil on kodu, kuhu me kogu aeg kibeleme. Ainult et meie kodu ei ole ühe- või mitmekorruselises või üleüldse majas. Meie kodu on teineteise juures. Me oleme kodus siis, kui me oleme koos.Siia raamatusse on kogutud kirjad meie kodust aastatel 2013–2015, rännakutelt ümber maakera. Saatsime kirju kallitele inimestele ja kirjutasime neile sellest, mis on kodu ja kus on kodu. Kirjutasime koos ja eraldi, ka teineteisele. See on mõtete, teadmiste ja armastuse raamat.

Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama.Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümb­ritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud.Ivo Tšetõrkin

Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse.Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud.Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus.Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus.Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan

Raamatu autor leiab, et maailma kauneim paik on Uus-Meremaa. See on saaremaailm tihedate põlismetsade, jäiste mäenõlvade, kaunite mererandade, imeilusate järvede, vahutavate jõgede ja üksildaste teedega. Rattaga, jalgsi ja hobuvankril matkas autor koos naise ja väikese tütrega selles paradiisis maakera kuklapoolel, imetledes ürgset loodust ja nautides saareelanike ääretut külalislahkust ja sõbralikkust.Dieter Kreutzkamp armastab sissetallamata radu. Ta on matkanud jalgsi, auto, mootorratta, kanuu, jalgratta, koertekelgu ja hobustega peaaegu kõikjal maailmas. Oma reisikogemustest on seikleja, fotograaf, diplomeeritud haldusjuht ja paljude maade põhjalik tundja kirjutanud praeguseks 30 raamatut.

Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud. Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni! Uku Randmaa