Книги, похожие на «Liina Org, Minu Suriname»

See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd.Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite. Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida.taRRvi

Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.

Kaheksas raamat sarjas „Aja jälg kivis“ viib lugeja teiselepoole ookeani, Ameerika Ühendriikidesse.Rännak algab pealinnast Washingtonist ning riigi tähtsaimast hoonestKapitooliumist. Külastame ka Valget Maja ja tutvume USA esimestelepresidentidele pühendatud mälestusmärkidega.New Yorgis saame teada, kuidas kerkisid Manhattanile omavahel kõrgusesvõistlevad pilvelõhkujad ning kuidas jõudis Vabaduse saareleantiikdrapeeringuisse mähitud leedi Vabadus – Vabadussammas. Uurime järele,kuidas ehitati uhke Brooklyni sild ja suursugune New Yorgi Keskvaksal, heidamepilgu hiigellinna alla metroosse ja Guggenheimi muuseumi Manhattanipilvelõhkujate keskel. Võrratus Kalifornias ootavad meid unelmate vabrik Hollywood, Päikeseloojangubulvar Los Angeleses ja ajakirjandusmagnaadi William Randolph Hearsti luksuslikloss San Simeonis. Mingil juhul ei tohiks imetlemata jätta Kuldvärava sildaSan Franciscos. Saame teada ka selle, kuidas kerkis Nevada tolmusesse kõrbelinna Las Vegasesseesimene hiilgav kasiinohotell Flamingo ning kuidas Elvis Presley päästis sellelinna meelelahutusäri.Ja siis on aeg rännata lõunasse, muusikalinna Memphisesse, Beale Streetile,Päikesestuudiosse ja Elvise koju Gracelandi ning lõpuks salapärasessevoodoohõngulisse Louisianasse, Baton Rouge’i, kuhu kerkis 19. sajandi keskelkummaliselt keskaega meenutav uusgooti loss.

„Mere poolt läheneva ränduri jaoks kerkib Lissabon isegi kaugusest otsekui unenäoline visioon, selged jooned, mille päikesekuld helkima paneb, joonistumas säravsinise taeva taustale. Ja kuplid, monumendid, vanad kindlused, mille sakid majakobarate üle kõrguvad, on otsekui selle imelise paiga, selle õnnistatud kandi kauged heeroldid.“Fernando PessoaÜhe maailma suurlinna dramaatiline ja intiimne portree.Lissaboni võlu on legendaarne, kuid linna 2000 aasta pikkune elust pulbitsev ajalugu, alates Rooma aegadest ja lõpetades sajandeid kestnud mauride valitsusajaga, ei ole eriti tuntud. Linna teekond sadamalinnast Portugali pealinnaks pole kulgenud tõrgeteta: 1755. aastal laastas linna võimsaim uusaja Euroopat tabanud maavärin, millele järgnesid hävitav tsunami ja kuus päeva väldanud tulemöll, milles liiv klaasiks muutus.Barry Hatton toob väljendusrikkas ülevaates Lissaboni värvikast minevikust ja olevikust päevavalgele ammu unustatud mälestused, äratades raamatu lehekülgedel ellu linna piiramise 1147. aastal teise ristisõja käigus, kuninga tapmise, vabariigi asutamise ja lähimineviku diktatuuriga kaasnenud sünged ajad. Autor tutvustab lugejale Portugali metropoli – konkurentsitu merede valitsejanna ja Atlandile avaneva värava valvuri rikast rahvusvahelist pärandit.Barry Hatton on olnud kolm aastakümmet Londonis Briti väljaannete väliskorrespondent. Ta on raamatu „Portugallased: kaasaegne ajalugu“ autor.José Saramago sõnul varjab linna vaim end särtsaka mekiga kultuurikompotis, kus enam kui kusagil mujal sulanduvad kristluse ja islami mõjutused „ja just see vaim muudab linna igavikuliseks“. Lissaboni kultuuripaabelil on erinevaid väljendusvorme: jalgpallur Eusébio (pärit Lourenço Marquesest) – tema monument seisab Benfica staadioni juures, „jalg löögiks tõstetud“; Belémi torn – mille loonud arhitekt töötas kaks aastat Marrakeshis ja imiteeris sealset mošeed; ja São Domingose väljak – kust soovija saab endale soetada Ouidah’st pärit voodoo-kultusesemeid, rüübata Roheneemesaartelt pärit kurku kriipivat tulivett ja süüa Angolast pärit kizomba-muusikat kuulates silmi vett jooksma panevalt vürtsikat Mosambiigi karrirooga.

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?