Книги, похожие на «Mika Keränen, Minu Supilinn»

Lakkamatult saan sõnumeid, mis algavad küsimusega „Oled sa elus?“. Kui taas kord selge, et mind polegi vahepeal paljaks röövitud, orjaks müüdud ega organite turul värskeks kaubaks parseldatud, järgneb tavapärane „Kas tuled juba tagasi? Kas on juba kõrini?“. Mis mõttes?Mehhikos on kultuure ja keeli ju rohkem kui terves Euroopas kokku. Siin saab nautida päikesetõusu paradiisirannal, varjuda seniidis paistva päikese eest vihmametsade lopsakusse ja jälgida viimaste päikesekiirte kadumist lumiste mäetippude taha. Igaks lõunasöögiks saab proovida midagi täiesti uut. Siinsete inimeste soojus, heatahtlikkus ja avatus pole mind lakanud üllatamast; tänu neile taipan viimaks kodu ja pere sügavamat tähendust.Nagu tõelises telenovela’s, lasen ma end kaasa viia rikaste tuultel ja säraval elukeerisel, ent ühel hetkel leian end rahatuna ja passita tänavalt. Paar nädalat pooltuttava diivanil, juhuslik võimalus asendada koolis õpetajat ja üks toimumata jäänud pimekohting avavad mu silmad ja südame uutele horisontidele.Kõrini? Ei, kõrini mul veel pole.

Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus.Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanudka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit.

Paljud Euroopa noored satuvad Aafrika pinnale esimest korda turisti või vabatahtlikuna. Mina võtsin reisi ette aga hoopis isekamal põhjusel – ma tahtsin rikkaks saada. Mul oli plaan kasutada Eestis hästi toimivaid äriideid Mustal Mandril, kus kõik alles arenemisjärgus.Olen majandusinimene. Ma teadsin, et Ghanas on hiljuti leitud naftat, et seal on algamas ehitusbuum, et sealsed aktsiaturud on plussis. Aga ma ei arvestanud sellega, et satun korduvate röövide ohvriks, pistan rinda riikidevahelise bürokraatiaga ning pean tegelikult otsima tööd illegaalina. Kogu segaduse ning kõikide viperuste kõrval oli alati aga midagi, mis hoidis suu naerul. Nüüd, viis ja pool aastat hiljem võin öelda, et leidsin selle, mida otsima tulin. Töötan reklaamiagentuuri tegevjuhina, mul on oma internetiäri ning Aafrikast lahkumise plaane ei pea.

Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse.Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud.Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus.Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus.Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan