Книги, похожие на «Jasmine Warga, Minu süda ja teised mustad augud»

Siim Veskimehe «Kuu Ordu» on Eesti mastaabis nii mahult kui tuumakuselt üsna erandlik ulmeraamat. Tegu on stiilipuhta žanriulmet esindava tõsiteadusliku fantastika valda jääva moodsa ulmeteosega, mida pole häbi kõrvutada ka ingliskeelses maailmas tänapäeval avaldatava ulmega. Lisaks ohtratele seiklustele ning sõjapidamisele nii Lõuna-Ameerika džunglites, Jaapanis kui kaugel Päikesesüsteemi ääremail leiab lugeja nende kaante vahelt ka esimese Eesti libertaanlikku ilmavaadet tutvustava manifesti. Ning kuigi kirjanik maalib meie koduplaneedi tulevikust äärmiselt düstoopilise pildi, pakub ta selle roiskuva tarbimismaailma kõrvale ka oma utoopiaühiskonna – Kuu Ordu.

Raamatu 4. osa. Alexandre Dumas' (1802–1870) tuntumaid ajaloolise taustaga põnevusromaane. Teatud klassides kohustuslik kirjandus.

Üsna Reykjavíki külje all seisab konarlikul ja kõledal laavaväljal Lüllikivi nime kandev kaljurahn. Kunagi hukati seal kurjategijaid, nüüd aga käivad seda kohta vaatamas turistid. Käivad kuni hommikuni, mil kaljult leitakse poodud mees …Mehe rinda löödud nael kinnitab, et tegemist ei ole enesetapuga. Tema luksuskorterisse saadetud politseinikke ootab ees veel üks mõistatus – keegi on sinna viinud ja üksipäini jätnud nelja-aastase poisipõnni. Poiss ei paista ohvriga kuidagiviisi seotud olevat, tema vanemaid ei leita ja lapse joonistuste järgi võiks arvata, et ta on olnud millegi kohutava tunnistaja.Uurija Huldar hakkab jahtima tapjat, temaga keerulistes suhetes olev lastepsühholoog Freyja aga otsima poisi vanemaid, ning tasapisi tulebki päevavalgele vägivalla, päratu rikkuse ja kättemaksuga täidetud karm sündmusteahel …„Lüllikivi“ on neljas osa Freyja ja Huldari sarjast.

Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab.[…]„Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.”„Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.”Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta.„Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.”[…]