Книги, похожие на «Grégoire Delacourt, Minu soovide nimekiri»

Mida teeb filmistaar, kui ta täht Hollywoodi taevalaotuses kustub? Mida teeb naine, kui ta jääb ilma mehe, kodu ja tööta? Ta sõidab provintsilinna ja armub kohalikku iludusse. Kuid armuromaan, mis tõotas kesta vaid paar nädalat, muudab ootamatul kombel kogu ta elu. Ja siis tuleb tal otsustada, kas pöörduda tagasi Hollywoodi või alustada elu väikelinnas.

Lydia Koidula viimane näidend „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“ ilmus trükisõnas esmakordselt originaalmahus – nii nagu autor ise selle 1880. aastal koos osaliselt kakskeelsete remarkidega kirja pani. Värvikate tegelaskujudega lustlik-õpetlik hoogne lugu pärineb eesti teatri algusaegadest, ent käsitletud inimsuhted ja ühiskondlikud teemad pole aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval.Käsikirja saatust ning näitemängu ajalist tausta valgustab eessõnas kultuuriloolane Malle Salupere.Raamat ilmus Koidula loodud eesti teatri 150. juubeliks.120 lk

Amanda ootab rõõmsa ärevusega suvevaheaja lõppu ja kooli algust. Esiteks sellepärast, et näha Adamit, kellesse ta on salaja armunud. Teiseks sellepärast, et saada tugiõpilaseks armsale esimese klassi lapsele.Aga esimesel koolipäeval teeb Adam Amanda kogu kooli ees naerualuseks. Peale selle palub õpetaja tal olla tugiõpilaseks hoopis nende klassi uuele poisile Larsile, kellel on Downi sündroom.Kui kõik käituvad halvasti ja kõige suurema alatusega saab hakkama Amanda ise, peab ta otsustama, mis on tema jaoks olulisem: olla populaarne kooli „ägedate ja lahedate” tüdrukute silmis või jääda iseenda vastu ausaks.Autor Iben Akerlie (snd 1988) on näitleja ja eripedagoog. „Lars lol” on tema esikraamat. Akerlie kirjutab tänapäeva koolielu vahvast, aga ka tõsisest poolest – hoogsas ja humoorikas laadis.Romaan võitis 2017. aastal Norra lastekirjanduse kõige olulisema auhinna, kui kümme tuhat 10–13aastast Norra koolilast valisid selle enda lemmikuks.

Michael ja Ellis kasvavad üles 1960ndate Oxfordis, aga see pole keepide ja tornide akadeemiline Oxford, vaid autotehase ja töölisklassi oma. Jõesuplusi, rattasõitu ja luulet täis poisipõlvesuvesid kaitseb Ellise ema usk, et ilu ja õrnus on kõigile lubatud, ka meestele.Aga kõik õrn ja ilus võib kergesti katki minna. Murdumise hääl on päris vaikne ja üldse mitte dramaatiline, mõtleb Michael. Kumbki mees püüab murtud südamega omamoodi toime tulla. Michael kogeb haiglakoridore mööda käies ja Lõuna-Prantsusmaal ekseldes, milline inimlik side ja kaastundlik solidaarsus võib tekkida võhivõõraste vahel. Ellis püüab oma südame killud turvaliselt pappkasti pakkida ja tal õnnestub ennast peaaegu veenda, et tal, nagu „Võlur Ozi” plekkmehel, polegi südant.„Plekkmees” on Sarah Winmani kolmas romaan. Tema sulest on varem ilmunud „Kui jumal oli jänes” ja „Imeliste sündmuste aasta”.