Книги, похожие на «Grégoire Delacourt, Minu soovide nimekiri»

Lugu sellest, kas on võimalik leida õnne, kui oled teistest erinev.

On 1974. Pietro Salvari, andekas muusikaõpetaja, kelle külm ratsionaalsus võib olla sama hävitav kui tema sisemised vastuolud ja talitsematu saavutusjanu, leiab end väikesest Itaalia mägikülast, kus tema saabumine rebib lahti vanad haavad ning ähvardab pinnale tuua aastakümneid varjatud saladused. Intriigide hämaruses saab Pietro majakaks erakordne mees, kelle võimuses on anda elu suurmeistrite sündimata muusikale, ent kes peab selle eest maksma ränka hinda… Samal ajal käivitab Roomas plahvatanud autopomm üleriigilise otsingu terroristi tabamiseks ning jäljed osutavad tundmatule, kelle üks varjunimesid on Salvari. Viiskümmend aastat enne seda astub aga noor Silvia Manzo Napoli uduses sadamas viimasele laevale, mis viib põgenikke Uude Maailma, aimamata, et teda ootab ees suurim proovilepanek, mille ta eales läbi teeb… Märt Lauri debüütromaan Appassionata pälvis Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel teise koha.

„Röövitud pioneeri juhtum” on järg raamatule „Reeturlik metsavend” (Tänapäev, 2017), kus kohtume taas riikliku julgeoleku uurija Endel Krolliga. Aasta on 1959 ja julgeolekutöötajad on hädas Tallinnas aktiveerunud põrandaaluse vastupanuliikumisega, mis saadab korda nõukogudevastaseid tegusid. Midagi on mäda ka riiklikes struktuurides.

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Krimiosakonna vaneminspektor Andres Västrik ehk Vistrik (nagu teda semud kutsuvad) on jõudnud punkti, kus kõik ta ümber laguneb: naine tõstab majast välja, tütar ignoreerib, tööl juhtub üks apsakas teise otsa, sest tema moraal ja intuitsioon on lihtsalt nii tugevad selle jama jaoks. Tagatipuks pagendatakse ta Pärnu kriminaaltalitusse, kus tema paarimeheks määratakse kena operatiivtöötaja Rita Leidpalu. Algab uus elu.