Книги, похожие на «Grégoire Delacourt, Minu soovide nimekiri»

Ema jutustas isa leinavale Blancale muinasjutu sellest, kuidas otsiti lauset, mida sobib kasutada iga olukorra kohta. Selles loos pakuti pärast pikka arutelu välja „Ka see läheb mööda“. Ema lisas: „Valu ja kurbus lähevad mööda, samamoodi nagu eufooria ja õnn.“Nüüd suri Blanca ema ja see romaan, mis algab ja lõpeb surnuaial, räägib kaotusest, lähedase puudumise valust. Kurbusest hoolimata jääb alles mälestus koos elatust ja õpitust ning sõbrannade, laste, Blancale oluliste meeste ja seksi kaudu saab elu uuesti mõtte. Sest need, keda oleme armastanud, ei saa niisama lihtsalt ära kaduda.Milena Busquetsi aus ja kohati halenaljakas raamat „Ka see läheb mööda“ on saamas rahvusvaheliseks fenomeniks, mis on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde.

Mõrvalood Kopenhaagenis. Kørneri ja Werneri teine luguKopenhaagenis on sügis. Linna kohal ladistab paduvihma, kui südalinna purskkaevust leitakse alasti naise laip. Surnukehal on kummalised sümmeetrilised sisselõiked ja ta on verest tühjaks jooksnud – seesugust mõrvaviisi ei ole politsei kunagi varem näinud.Uurimine viib inspektor Jeppe Kørneri ja tema kolleegid arstide ja õdede, patsientide ja lähedaste sekka, tervishoiusüsteemi, kus mured on tõsised ja ambitsioonid suured. Jeppe paariline, Anette Werner on sünnituspuhkusel ja tema asemel on Jeppe kaaslaseks pikaldane vanemaealine inspektor Falck. Anette omakorda püüab sisse elada emarolli ja samal ajal omal käel juhtumit uurida. Viimane on kergem kui esimene. Aga sugugi mitte ohutu.Ja kuidas läheb nuuskur Esther de Laurentil? Teda vaevab raskemeelsus ja ta külastab psühhiaatrit, kes varjab ise tumedaid saladusi. Võrk tõmbub koomale, aga kelle ümber? Kas võrku jäävad need, kelle vaim on habras, või teised, kes nende eest hoolt kannavad?Katrine Engberg on edukamaid Taani naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 15 keeles. Kopenhaageni Østerbro linnaosa on Katrine kodu juba tema lapsepõlvest saati, praegu elab ta seal koos oma poja ja mehega.

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette. Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahisarja 13. köites on esindatud kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud jutuvõistluse paremik. Kogumikku kuuluvad võistlustööd esindavad erinevaid ulmekirjanduse suundumusi, muuhulgas näeb ilmavalgust tõenäoliselt esimene omamaine ökoloogilise ulme valda kuuluv jutt (“Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi”), on esindatud heal tasemel intellektuaalne alternatiivajalugu (“Vastuoksa”). On kuldajahõngulist kosmilist eepikat (“See maailm on mulle!”), postapokalüptilist salapära (“Küljeluust ja lihast”) ja eripäraseid fantaasiamaailmu (“Meister ja õpipoiss”, “Aahe oma”). Kokkuvõttes annab jutuvõistluse parimate tööde kogumik hea pildi eesti värskeimast ulmest. Lisaks ilmub kogumikus žürii liikme Triinu Merese tagasivaade toimunud jutuvõistlusele.Kogumiku jutud:"Meister ja õpipoiss", Mann Loper"Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi", Heinrich Weinberg"Vastuoksa", Mehis Pihla"Aahe oma", Osvald Soobel"See maailm on mulle", Maniakkide Tänav"Küljeluust ja lihast", Tea Roosvald"Joroski öö", Andrei Samoldin"Must palee", Helen Käit"Varjutaimed", Piret Jaaks"Kuu kättemaks", Helen Käit"Ma ka ujun", Jüri Kallas

Enne aegade algust peideti Šveitsi Lausanne’i katedraali alla üks saladus. Seda ei teadnud ei inglid ega inimesed. Kuni praeguseni… Marc Rochat peab katedraali kellatornis öösiti linna üle vahti. Ta elab maailmas, mida täidavad varjud, ammumöödunud aeg ja kujuteldavad olendid. Midagi kõhedust tekitavat on siinses pühakojas. Maa-alustest krüptidest kandub kummalisi värinaid ja katedraali läheduses asuvatelt tänavatelt hakkab välja tulema jõhkralt mõrvatud ohvrite surnukehi. Kohe katedraali vastas elab kõrgklassi prostituut Katherine Taylor, loomult unistaja, kes saab peagi teada, et tema muinasjutuline elu on liiga hea, et olla tõsi. Rochat’ ja Taylori teed ristuvad briti eradetektiivi Jay Harperi omaga, kes ärkab ühes armetus hotellitoas, ühegi mälestuseta, miks ta siin on või kes ta siia saatis. Kui telefon heliseb ja talle pakutakse tööd, on selge, et tal pole muud valikut kui see vastu võtta.USAst pärit kirjanik Jon Steele töötas üle kahekümne aasta uudistekanali ITN operaatori ja toimetajana. Sõjareportaaži klassikaks ja kultusraamatuks saanud autobiograafias „Sõjasõltlane“ (2002, e k 2014) kirjeldas ta oma elu kaamera taga maailma kõige hullemates kohtades. 2003. aastal, Iraagi sõja eelõhtul Bagdadis kaotas ta aga usu teleuudistesse, pani kaamera käest ja lahkus töölt. Ta seadis end sisse Lõuna-Prantsusmaal, kus pühendus kirjutamisele.556 lk