Книги, похожие на «Emmanuel Bove, Minu sõbrad»

Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku mõisakooli lähedal mäekünkal seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad ja veedavad oma rahulikke pansionipäevi kolm naishinge, kes on aastakümneid koolis töötanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna üksik, täiesti eluvõõras meespensionär, kes on eluaeg vaid naiste ülalpeetavana linnas elanud, raamatukogus töötanud ja ennast uhkustavalt boheemlaseks nimetab.

Aastad mööduvad kiiresti, seda teavad kõik. Vahel on aga nii mõnus minna ajas veidike tagasi, kas siis oma noorpõlve või lapseikka, et meenutada, kuidas oli elu siis, kui meie Eesti oli veel osake suurest liidust ja aegadest, mil Eestist sai taas vabariik. Ka tol ajal elasid inimesed oma elu – tegid tööd, armastasid ja armukadetsesid.... Midagi tolleaegset ei ole uus tänapäevalgi – seda kinnitavad neist aegadest jutustavad, kergelt humoorikad, aastate jooksul kirjutatud lood. „Aegu ammuseid“ on Jüri v. Graubergi ja Monika Rahuoja-Vidmani neljas ühiselt kirjutatud raamat, kuid pole mingil moel seotud nende kirjutatud triloogiaga „Viirus“-“Tõbised“-“Ravi“.

Romaanis on kujutatud kahe sõbra elukäiku, mis alguses on õige sarnane – mõlemad noormehed lõpetavad ehitustehnikumi, pärast sõjakooli saavad Eesti armee ohvitserideks ja põgenevad koos 1941. aastal Punaarmeest tagasi Eestisse. Sõjakeerises satub üks neist üle mere Rootsi, teine jääb küll kodumaale, kuid peab end aastaid varjama, salgama eelnevat elukäiku, et mitte sattuda KGB kätte. Kuidas nende nii sarnaste meeste elu edaspidi kujuneb, sellele romaani sündmustik keskendubki.

Candy on noor ja kaunis naine ning tal on põhimõtted. Ühte nendest järgib ta igal pool ja alati. Talle ei tule pähegi, et ta seda kunagi ka murda võiks. Kuid saatus on väga kaval, vahel ei ole tal midagi inimeste proovilepaneku vastu, ja selle elu, kes tema ohvriks on langenud, ei ole eriti kerge.

„Hullumeelne” koosneb proosaluuletustest ja mõistulugudest, milles Gibran venitab temale omasel viisil aega ja ruumi üle nende piiride ning vahendab ühiskonnast välja astunud mehe nägemusi, vaateid ja eneseotsingulisi mõtteid.