Meet your next favorite book
Впишите название книги, которая вам понравилась,
и выберите наиболее похожую на нее.

Книги, похожие на «Anneli Vilu, Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis»

Mailis Hudilainen
„Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust!Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde.See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse.Mailis Hudilainen
Heilika Pikkov
Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus erinevad religioonid risti‐rästi läbipõimununa üksteise kõrval nõnda eksisteeriks ja kuhu inimesed saabuks nii suurte ootuste ja lootustega. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida‐Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata.Heilika Pikkov
Kaja Kahu
„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.
Egert Rohtla
Egert Rohtla tunnistab, et tema reisimise stiil on tavapärasest erinev: “I don’t do safe travel, või vähemalt nii mulle meeldib mõelda. Ma tahan elu näha nii, nagu ta on, seda ootamatult tabada. Mitte vältida halbu kante ja valida üksnes häid, turvalisi. Ma ei taha näha, mida nad tahavad, et ma näeksin. Ilusad fassaadid ja kaunid naeratused on ahvatlevad, aga ma tahan täiskomplekti. Ma tahan näha ka viha ja sõimu ja tigedust. Valesid. Jultumust.” Lisaks värvikatele reisimuljetele ja uskumatult põnevatele elamustele on selles raamatus hulgaliselt karaktereid, kelle lood Egert on edasi andnud. Kuidas ja miks reisitakse, mida üldse otsitakse maailmas ringi kolades? Või, mille eest püütakse põgeneda … Loe ja saad teada.Tee viib läbi:mahajäetud majadehipikommuunideodavate hosteliteRändaja kohtub:tänavamuusikutekodututematkajatemafioosodepagulastegaLugeja saab:sisekaemuse ränduri mõttemaailmajulgustuse reisidatükikese maailmast
siljalill
Islandist kirjutama ajendas Tallinna Saarlaste Segakoori suvine sõit saareriiki 2017. aastal. Kui üldse on võimalik mõnda paika armastada, siis Island vallutas kiiresti autori südame. Tahtmata jääda traditsioonilise reisikirja raamidesse – käisin siin, nägin seda, olin seal, kogesin toda, – on pärast reisi laiemalt juurde otsitud kõikvõimalikku teavet selle imelise maa kohta, kuhu igatseks tagasi ikka ja jälle.Värvifotodega illustreeritud raamatus kajastatakse koorirahva kohtumisi islandlaste ja kohalike eestlastega, kirjeldatakse rahvakombeid ja loodust, antakse aimu saareriigi tänapäevasest elukorraldusest ning tutvustatakse lugusid saagadest.Toredat avastusretke raamatu vahendusel!
Понравилось, что мы предложили?