Книги, похожие на «Marianne Suurmaa, Minu Saksamaa. Kirju lapitekk»

„Küprose kibedad sidrunid” on Inglise kirjaniku ja rännumehe Lawrence Durrelli tuntuim teos Vahemere saartele pühendatud raamatute sarjast. 1957. aastal ilmunud raamatut peetakse tänaseni parimaks Küprost tutvustavaks kirjandusteoseks. Autor veetis suurema osa oma elust Vahemere saartel või selle äärsetes linnades ja omandas põhjalikud teadmised piirkonnast, selle kultuurist, ajaloost ja kaasajast. Käesolev raamat tugineb paljuski autori isiklikele kogemustele, kes 1953–1956 elas Küprosel. Teos annab põhjaliku ülevaate saare mitmetahulisest ja paljude rahvaste loodud ajaloost, kultuurist, loodusest ja eluolust. Durrell kirjeldab inimlikult ajastule ja Vahemere idaosale iseloomulikke poliitilisi probleeme, aga ka argielu muresid, millega saare elanikud igapäevaselt kokku puutuvad.„Küprose kibedad sidrunid” on ennekõike siiski erakordselt huvitav ja isikupärane kirjandusteos. See on kirjutatud sügava sisemise veenmisjõuga ja mõistmisega, autori keel on poeetiliselt kaunis, teksti ilmestavad läbimõeldud sümbolid ja kujundeid, mida autor on oskuslikult kasutanud nii tavapäraste elusituatsioonide kui ka kultuuri ja ajaloo kirjeldamisel. Raamatu muudavad eriti haaravaks saareelanike arvukad värvikad portreed. Durrelli loodud tegelased on konkreetsed inimesed oma ajastus, kuid samas on nad ajatud karakterid, mis aitavad ka nüüdisaegsel lugejal küproslasi paremini mõista.LAWRENCE DURRELL on 20. sajandi esimese poole tuntumaid inglise kirjanikke, kelle loomingut on eesti keelde tõlgitud kahetsusväärselt vähe. 2016. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat „Justine”, teine raamat „Balthazar” ilmub sügisel. Käesoleva raamatuga annab kirjastus oma panuse Euroopa kultuuripealinna Paphose ja Küprose tutvustamisele. „Küprose kibedad sidrunid” on esimene teos sarjast „Saareraamat”.

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi hea olla Jaapanis lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa. Maret Nukke

Tuntud vene geograaf Pjotr Petrovitš Semjonov-Tjan-Šanski, kes üle 40 aasta juhtis Vene Geograafia Seltsi tegevust, tungis esimese uurijana salapärase mägismaa Tjan-Šani sisemusse. Ta uuris tol ajal teadusele tundmatut Issõk-Kuli järve, avastas kümneid uusi taimeliike, nägi Han-Tengri majesteetlikku püramiidi.Oma reiside ajal Tjan-Šanis tundis Semjonov elavat huvi kirgiisi ja kasahhi rahva vastu. Geograaf õppis tähelepanelikult tundma nende igapäevast elu, kuulas nende rahvapärimusi. Kohalik elanikkond nägi temas lähedast sõpra ja pühendas teda kõikidesse oma elu saladustesse. Neil aegadel oli kirgiisi ja kasahhi rahvale suureks õnnetuseks omavahelised relvastatud kokkupõrked ja Pjotr Petrovitš Semjonov nägi palju vaeva, et lepitada vaenulikke pooli. Kõigest sellest jutustab Semjonov oma raamatus, mis on kirja pandud memuaaride vormis.

Kaks noort naist jätavad oma lapsed ja mehed Eestisse tagalat kindlustama, panevad kokku hullumeelse plaani, pakivad kaasa veidike viina (et mitte haigeks jääda) ja lähevad seekord… Kui neid üldse Austraaliast kaugemale lastakse?Teisel pool tolliseiklusi ootab uus maailm. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared ja Vanuatu. Hõimuelu, džunglikülad, krokodillimehed, inimsööjad, päästevestideta lootsikud, mudasse uppuvad bussid… Ellujäämisel on abiks üks korralik kookosekooretäis kavat ja huumoriprisma.