Книги, похожие на «Eia Uus, Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein»

Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks.See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.

Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud. Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni! Uku Randmaa

Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga.Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud.Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks, sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta. Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Koduigatsus tekib pärast kolme kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi.Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused. Ühele eestlasele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, raha kaotamise ja hapude viinamarjade maa.Janek Balõnski

Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin elada religioosses juudi peres, õppida heebrea keelt ja muusikat ning kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa.Iisraellaste seas võib nõutult kõrvaltvaatajaks jääda või saada hingelt aina rikkamaks. Või jõuda seisukohale, et selle maa inimesed on põikpäised, kuid targad ja südamlikud. Kolme aabrahamliku usundi – judaismi, kristluse ja islami – ristumispunkt Jeruusalemm, mida võib õigusega pidada maailma nabaks, sai mulle koduseks ja armsaks. Tõin Iisraeli ka Eestisse kaasa: heebrea keelt kuulen ja õpin edasi, juudi kultuurist räägib meiegi raadio ning mul on alles head lõunamaa sõbrad.

Kahe eriti suure mäe vahele jõudes ootas meid ees tihe pilv, millest ei olnud võimalik läbi näha. Pilv oli nagu pehme värav, mille avamiseks tuli lihtsalt ennast usaldada. Seisin seal ja vaatasin pilve sisse. Maailm hakkas mind endale avama. Mitte millelgi ei olnud enam vahet. Taevas ja maa said üheks, minu jalad ja maa said üheks. Nahk minu kehal hingas iga pooriga. Minu mõtted, mu keha ja ala minu ümber moodustasid ühes taktis hingava terviku. Sain aru, et tegelikult ei oleks vahet, kui minu asemel seisaks siin kuusepuu, rebane või sirmik. Sest kõik on üks. Sest kohalolu on üks. Ja igasugune looduses viibimine on alati kahepoolne suhtlus. Astusin pilve sisse.…Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus. Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest. Raamat sobib kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.