Книги, похожие на «Kaisa Masso, Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega»

„Küprose kibedad sidrunid” on Inglise kirjaniku ja rännumehe Lawrence Durrelli tuntuim teos Vahemere saartele pühendatud raamatute sarjast. 1957. aastal ilmunud raamatut peetakse tänaseni parimaks Küprost tutvustavaks kirjandusteoseks. Autor veetis suurema osa oma elust Vahemere saartel või selle äärsetes linnades ja omandas põhjalikud teadmised piirkonnast, selle kultuurist, ajaloost ja kaasajast. Käesolev raamat tugineb paljuski autori isiklikele kogemustele, kes 1953–1956 elas Küprosel. Teos annab põhjaliku ülevaate saare mitmetahulisest ja paljude rahvaste loodud ajaloost, kultuurist, loodusest ja eluolust. Durrell kirjeldab inimlikult ajastule ja Vahemere idaosale iseloomulikke poliitilisi probleeme, aga ka argielu muresid, millega saare elanikud igapäevaselt kokku puutuvad.„Küprose kibedad sidrunid” on ennekõike siiski erakordselt huvitav ja isikupärane kirjandusteos. See on kirjutatud sügava sisemise veenmisjõuga ja mõistmisega, autori keel on poeetiliselt kaunis, teksti ilmestavad läbimõeldud sümbolid ja kujundeid, mida autor on oskuslikult kasutanud nii tavapäraste elusituatsioonide kui ka kultuuri ja ajaloo kirjeldamisel. Raamatu muudavad eriti haaravaks saareelanike arvukad värvikad portreed. Durrelli loodud tegelased on konkreetsed inimesed oma ajastus, kuid samas on nad ajatud karakterid, mis aitavad ka nüüdisaegsel lugejal küproslasi paremini mõista.LAWRENCE DURRELL on 20. sajandi esimese poole tuntumaid inglise kirjanikke, kelle loomingut on eesti keelde tõlgitud kahetsusväärselt vähe. 2016. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat „Justine”, teine raamat „Balthazar” ilmub sügisel. Käesoleva raamatuga annab kirjastus oma panuse Euroopa kultuuripealinna Paphose ja Küprose tutvustamisele. „Küprose kibedad sidrunid” on esimene teos sarjast „Saareraamat”.

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.

See kolmas BaltimaaKas on veel mõnda eestlasele nii lähedast, ent samas kauget riiki nagu Leedu? Leedu on justkui meie naaber, ent sama hästi võiks see asuda teisel pool maakera, sest teame seda pealiskaudselt, mõne üksiku koha ja paari kuulsa sportlase järgi. Kujutlesin end elamas ükskõik millises eksootilises kohas, kuid mitte Leedus. Pole seal ju miljonilinnu, ei palme ega mägesid, ühtegi saart ja isegi merd eriti mitte.Ent kui saatus pakub võimaluse asuda Leetu elama, siis võtan selle vastu. On tunne, nagu läheksin esimest korda elus külla naabrile, kellega me koridoris viisakalt tervitame, ent kelle kohta ma tegelikult mitte midagi peale nime ei tea.Leedus elatud aastate jooksul õpin paremini mõistma nii leedulasi kui ka iseennast, saan teada, miks nad eestlaste üle naeravad ja miks meid hindavad, võitlen leedu köögi ja keelega, saan VIPiks, vahetan ajakirjanikutöö programmeerija kutse vastu. Mu lapse passi on sünnikohaks kirjutatud Leedu. Ka minusse jääb see maa igaveseks, isegi kui siit kunagi ära kolin.

Oh seda Iisraeli! See on kirev, väsimatult ringi sebiv inimeste kogum, kus kogu aeg midagi juhtub. Maa, kus kõrvalseisjad ei saa jätta omanina teiste asjadesse toppimata ja nende ellu sekkumata. Seal tekib ka raskeid olukordi ja leidub lohakust. Aga mis kõige olulisem – see on maa, kus peaaegu igal sammul on võimalik kogeda sellist südamlikkust ja hoolimist, mis võtab hingetuks. Selle nimel unustad ja andestad kõik vajakajäämised.Margit Prantsuselt on varem ilmunud “Minu Iisrael” ja “Kommenteeritud juudi anekdoodid”. Kolmandas Iisraeli kohta kirjutatud raamatus vahendab ta tõestisündinud lugusid peamiselt viimasest viieteistkümnest aastast. Sellesse aega jäävad ka tema enda Iisraeli-külastused ja kolm aastat kohapealset elu. Iisraeli ajakirjanduse ning oma ja sõprade kogemuse kaudu on ta talletanud suure hulga huvitavaid jutte. Mõned lood viivad meid ka Iisraelist väljapoole.Ja et Iisrael sai maikuus 2018 seitse aastakümmet vanaks, siis on selles raamatus täpselt seitsekümmend juttu.

See on Anna-Maria Penu bestselleri uus, täienduste ja parandustega trükk. Raamatus on nüüd kirevad pildid Hispaania elust ja uus pikk peatükk, mis vastab ka küsimusele: mismoodi laheneb Anna-Maria ja tema kaasa Ernesto abielubürokraatia, kuidas saavad nad hakkama intervjuuga, kus peavad enda koosolelu legaalsust tõestama?