Книги, похожие на «Gerald Durrell, Minu pere ja muud loomad»

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.***Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.

„Direktor ehk ühe turu erastamise lugu“ on tragikoomiline põnevusromaan, mis heidab pilgu 90-ndate lõpu äri, poliitika ja organiseeritud kuritegevuse hämarasse maailma. Maailma, kus kõigi kolme nähtuse seosed ja toimimisloogika on äravahetumiseni sarnased. Eriti aplaks muudab kõigi kolme valdkonna esindajad esimene suurem majanduskriis „Vene börsikrahh“, lootus napsata oma osa suurimast sularahamasinast „Tallinna kesklinna turust“ ning inimelu jätkuvalt madal hind. Kuigi „punast elavhõbedat“ enam ei müüda ja vägivald on tänavatelt taandumas, on inimesed ikka valmis üksteist reetma, vihkama ja hävitama – ja seda kõike ühel eesmärgil – surra rikkana! Raamat annab muuhulgas lugejale edasi autori nägemuse nii Eesti poliitika, ärieliidi kui ka organiseeritud kuritegevuse kujunemisest iseseisvuse esimesel kümnendil.

«Mõtetes elatud elu» on Kirjanike Liidu 2015. aastaromaanivõistlusel äramärgitud romaan. «Kirjutasin ta kiirustavateleinimestele siin elus,» arutleb Helve Undo. «Vahel on vaja aegmaha võtta. Istuda niisama ja vahtida valgeid pilvi helesinises taevas jamõelda, et mida ma siin maailmas tegelikult teen ja milleks olemas olen.»Esmapilgul suhtedraamas on kirjas palju väikesi elutõdesid, mis inimestelrutuga ununema kipuvad. Suhtekolmnurk: abielumees, abielunaine ja armuke – onmõtlemapanevalt lahti kirjutatud. Tunnet Aini vastu kannab Maret endas terveelu, kuigi mees on tema elust peaaegu lahkunud. Kui palju on selles tundes sedaõiget armastust ja kui palju on see mõtetes elatud elu? Kas valikud, mistegelased tegid, olid õiged? Ilmselt leiab siin iga lugeja oma vaatenurga.Helve Undo on töötanud pea 30 aastat Haapsalu Gümnaasiumi raamatukogus,nüüd kodune, kes jagab end linna- ja maakodu vahel. 40 aastat abielus,täiskasvanud tütre ema. Avaldanud palju lühijutte ja kaks pikemat järjelugu.

Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku. „Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.