Книги, похожие на «Piret Tali, Minu Pärnu. Suvitajaks saamine»

Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina. Läti minus. Minu lätlus, lätimeelsus, lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele, Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita.Kui ma jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama. Ei, lätlast minust siiski ei saa. Kuigi eesti hambameestel on tavaks öelda, et lätlane pole rahvus, vaid amet. Seega peaks saama lätlaseks õppida. Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud.Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus.

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.

Raamatu 1. osa. Kättemaks iga hinna eest! Noor meremees pöördub ohtlikult reisilt tagasi koju. Tema isa ja kallim ootavad teda. Ent armukade reetmine muudab tema elu alatiseks! Ootamatu kohtumine aga toob ta ellu uue muutuse ning tundmatust meremehest saab KRAHV MONTE CRISTO – salapärane, rikas ja piisavalt võimas, et oma vaenlastele viimaks kätte maksta.

Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana.Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!Aimar Ventsel

“Teos, mida te käes hoiate, on kirjutatud ühele kindlale inimesele – noorele naisele, kes saab sajandi keskel kolmekümne kolme aastaseks.Ma olen elus tähele pannud korduvat tragöödiat – kui me teatud hetkel jõuame sinnamaale, et tahaks hakata oma vanavanematele küsimusi esitama, on juba liiga hilja. Nad on läinud.„Kirjad Maarale“ on sündinud katsest aimata ära need küsimused, mida mu lapselaps võiks mulle sajandi keskel esitada. Mitte ainult tema, vaid kõik need noored täiskasvanud, kes selles uues mitteilusas maailmas tahaks meil, vanavanematel, rinnust kinni haarata ja karjuda – mida te tegite?!”Andrei HvostovNäkku vaadatakse näiteks sellistele küsimustele: kuidas olla õnnelik; kas vene nimi on Eestis koormaks; kuidas tajub maailma autist; millest sai alguse ajakirjanduse allakäik; kas kodusõda Eestis on reaalne oht või ullikeste foobia; kas „Tõde ja õigus“ võiks saada järje; kuidas töötab matriarhaat; kas Tartus sõitis tõesti tramm?