Книги, похожие на «Urmas Väljaots, Minu Pariis»

Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin elada religioosses juudi peres, õppida heebrea keelt ja muusikat ning kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa.Iisraellaste seas võib nõutult kõrvaltvaatajaks jääda või saada hingelt aina rikkamaks. Või jõuda seisukohale, et selle maa inimesed on põikpäised, kuid targad ja südamlikud. Kolme aabrahamliku usundi – judaismi, kristluse ja islami – ristumispunkt Jeruusalemm, mida võib õigusega pidada maailma nabaks, sai mulle koduseks ja armsaks. Tõin Iisraeli ka Eestisse kaasa: heebrea keelt kuulen ja õpin edasi, juudi kultuurist räägib meiegi raadio ning mul on alles head lõunamaa sõbrad.

Ärge muretsege – see pole metsik seiklusraamat, vaid väga turvaline lugemine linnast, kus kõik käib vastavalt reeglitele. Linnast, kus rongi minutiline hilinemine põhjustab suurema skandaali kui samasooliste abiellumine, vabatahtlik surm meditsiinitöötaja käe läbi või omaenese kehaga elatise teenimine. Näib, et Amsterdamis on justkui kõik lubatud. Või siiski pole? Margot Roose

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed… ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki. Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas. Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu. (Mae Lender)

Populaarse raamatu parandatud ja täiendatud uustrükk, lisatud on foto ja epiloog. Raamat räägib loo sellest, kuidas endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. „Buenos Airese hing on ülbe ja pirtsakas; samas ka üllas ja suuremeelne,” ütleb autor. „Ühel hetkel virutab ta sulle õelalt naerdes sellise paugu, et vajud põlvili, veremaik suus; teisel hetkel teeb sulle uskumatuna näivaid suuremeelseid kingitusi.”

Läbikukkunud euroametniku pihtimus. Brüssel on meie uus Moskva, mis siis, et vanast pealinnast väiksem ja kõvasti kaugemal. Vladimir Võssotski asemel kuulatakse siin Jacques Breli ja Punase väljaku sõjaväeparaade asendavad streikivate põllumeeste traktorirongkäigud. Brüsselis elavad kõrvuti klanitud kodanlased, käratsevad moslemid, laisa sammuga neegrid, alalhoidlikud asiaadid, ropu suuga poolakad, maalähedased flaamid ja suurlinlikud prantsuse keele kõnelejad. Klaasist kontorihoonete ja hallist kivist elumajaridade vahel keeb kultuurielu, mida tasakaalustab töine olelusvõitlus. Minu viis aastat uues Moskvas möödus paukuva gaasikatla kõrval magades, lahtise autoga Brüsseli-alustes tunnelisoolikates kihutades, Põhja-Belgia ainsas metsas marjul käies, kolumblaste kõrtsis ussiga maitsestatud napse neelates ning metsikute kirjanike ja ületsiviliseeritud eurokraatidega sinasõprust juues. Kõik see annab kokku satiirilise reisiraamatu, kus komöödia põimub melodraamaga ja poliitiline ebakorrektsus siira inimarmastusega. Vahur Afanasjev