Книги, похожие на «Loone Ots, Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel!»

Ma elan Portugalis väga tagasihoidlikku elu, kuid see tähendab vabadust. Mul on kodu ülikaunis ja luguderikkas Lissabonis, mis üllatab mind igal sammul ka kaheksandal siin veedetud aastal. Ma teenin oma igapäevast leiba sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib – õpetan lastele filmi ja muusikat.Arusaamine, et olen siin õnnelik, ei saabunud suurejoonelise joovastuse, vaid tasase ja veidi argliku nendinguna. Peale kõige ilusa on see tähendanud ka näguripäevi, pisaraid, üksindust ja tohutut hirmude ületamist. Olen otsinud valgeid jõule Portugali mägedest, olnud seotud nii massiturismi kui ökokogukondadega, töötanud vabatahtlikuna Assoori saarte taludes ning praeguseks leidnud oma koha kino-, muusika- ja kultuurimaailmas.Liuglen siinse tunnetusliku tasandiga ühes rütmis. Mu südame on võitnud portugallaste ja päikese soojus, külalislahkus, ligimesearmastus ja mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi ja nendega veedetud aega. Hea toit, silmailu ja poeesia igas hetkes. Siin tunnen ennast nagu kodus.

See on neljas „Aja jälg kivis“ – rännakud suurde, uhkesseja salapärasesse Hispaaniasse. Külastame ajaloolist Madridi ja muidugiBarcelonat, mõistatuslikku Antonio Gaudí linna. Käime ära Andaluusias jaKastiilias ning liigume mööda vapustavalt kaunist mägiteed Rondasse, kuhusealne härjavõitluse areen on otsekui magnetiga ligi tõmmanud kuulsaidmehelikke mehi eesotsas Ernest Hemingwayga. Lõpuks tõuseme köisraudteelGibraltari kaljule Ibeeria poolsaare kõige lõunapoolsemas tipus, et üle kitsaväina silmitseda uduses kauguses paistvat Aafrika mandrit.

Kaheksas raamat sarjas „Aja jälg kivis“ viib lugeja teiselepoole ookeani, Ameerika Ühendriikidesse.Rännak algab pealinnast Washingtonist ning riigi tähtsaimast hoonestKapitooliumist. Külastame ka Valget Maja ja tutvume USA esimestelepresidentidele pühendatud mälestusmärkidega.New Yorgis saame teada, kuidas kerkisid Manhattanile omavahel kõrgusesvõistlevad pilvelõhkujad ning kuidas jõudis Vabaduse saareleantiikdrapeeringuisse mähitud leedi Vabadus – Vabadussammas. Uurime järele,kuidas ehitati uhke Brooklyni sild ja suursugune New Yorgi Keskvaksal, heidamepilgu hiigellinna alla metroosse ja Guggenheimi muuseumi Manhattanipilvelõhkujate keskel. Võrratus Kalifornias ootavad meid unelmate vabrik Hollywood, Päikeseloojangubulvar Los Angeleses ja ajakirjandusmagnaadi William Randolph Hearsti luksuslikloss San Simeonis. Mingil juhul ei tohiks imetlemata jätta Kuldvärava sildaSan Franciscos. Saame teada ka selle, kuidas kerkis Nevada tolmusesse kõrbelinna Las Vegasesseesimene hiilgav kasiinohotell Flamingo ning kuidas Elvis Presley päästis sellelinna meelelahutusäri.Ja siis on aeg rännata lõunasse, muusikalinna Memphisesse, Beale Streetile,Päikesestuudiosse ja Elvise koju Gracelandi ning lõpuks salapärasessevoodoohõngulisse Louisianasse, Baton Rouge’i, kuhu kerkis 19. sajandi keskelkummaliselt keskaega meenutav uusgooti loss.

Safari on suahiili keeles retk. Minu Tansaania-rännak sai teoks tänu abikaasa Sveni tööle Ida-Aafrika puidutööstuses ja kestis pisut rohkem kui kaks aastat. Jõudsime selle ajaga riigile ringi peale teha ja piiluda tansaanlaste hingesügavusse. Esimene aasta kulus imestamisele, teisel hakkas kohalik elufilosoofia „kiiret pole“ kujundama ka meie elurütmi.Ngorongoro, Ruaha, Tarangire, Manyara ja Serengeti, Kilimanjaro ja vürtsine Sansibari saar – Tansaania loodusest ja rahvusparkidest sai meie Meka. Kui Svenil hakkas tööl mõistus kokku jooksma või minul nägu mossi kiskuma, sõitsime loodusparki. Sellega oli päev ja nädal päästetud.Looduse kõrval õppisin tundma Tansaania inimesi, nende mentaliteeti ja ellusuhtumist. Sain teada, kuidas jääda ellu hullumeelses liikluses, eesliga matkata, ruutpesiti porgandeid kasvatada ja üllatada iseennast mäkketõusul. Ka seda, kuidas käituda, kui külla minnes ulatatakse kingituseks elus kana. Tansaania muutis mu maailma värviliseks. Igas mõttes.

Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õlust. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida.Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.