Книги, похожие на «Loone Ots, Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel!»

“See on absurdne, saate aru, absurdne,” hakkan ma kurjaks saama. On ju igati mõistlik vihastada, kui sind aetakse bussist välja keset ööd, et siis see buss India valitsuse vastase protesti märgiks kummuli keerata. Ja mida teeb mu kuulajaskond, bussitäis kaameli- ja kitsekasvatajaid? Nad vangutavad ainult pead. “See on India, madam.” Ütleja hoiab süles kahte kana. Indias reisides varitseb meid üks suur oht, see on oht üle mõelda. Targem on üldse mitte mõelda, või kui, siis ainult südamega. See on ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore´i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai‘d. Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et kellegi surm võib olla millegi algus, oleksin ma öelnud: “Lauslollus.” Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriikliku ajakirja fotograafina.

Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.

Marje Aksli ei teadnud Moldovast õieti mitte midagi peale paari stereotüübi,kui selgus, et peab oma abikaasa töö tõttu sinna riiki kolima. „Umbusklikult põrnitsen Moldova kaarti: see on väike, kitsas ja lääne poolt liiga sirge servaga, meenutab ta. „Juba see serv ei meeldi mulle – räägitakse, et keegi on maakaardil selle koha peale joonlaua pannud ja tõmmanud tahh! tüki Rumeenia küljest. Kuidas Marje leidis, et Moldova on omamoodi võluv ja armastust väärt, ja kuidas ta ise tõi Moldovasse netilehekülje pealkirjaga Armastus – sellest raamat räägibki. Ja muidugi ka igasugustest eriskummalistest seikadest naabrite, turumüüjate, ametnike, poliitikute ja teistega.

Margus Kalam on ebatavaline eestlane, just see, keda Hemingway igas sadamas kohata võiks. Aga millises sadamas? Kord elab Margus Tais, nädala pärast tervitab ta Indiast, siis on juba Sri Lanka kaudu Hiinasse lennanud, vahepeal Hongkongis peatudes, ning edasi on plaan põigata Jaapanisse, et sealt Laosesse ja Kambodžasse suunduda… Margus on eksootilise poeketi Universaal-Universum varustaja, just seepärast elab ta enamiku aastast ratastel: tuulates mööda eksootilisi käsitöökülasid, vaieldes Aasia kullerfirmadega, kembeldes tolliametnikega siin ja seal. Vahele tuleb seiklusi öistes baarides ja Aasia pruudi otsingul, ning ikka ja jälle mõni tõlkes kaduma läinud salapärane lugu. Miks ei tohi perenaist toidu eest kiita? Miks magab see ilus naine laua peal? Miks teeb see ärimees ohjeldamatult välja? Miks külarahvas kaamera ette tööd tegema jookseb? Kas see mees, kes iga asja peale «jess» ütleb, tegelikult millestki aru ka saab? Miks hotelli sisse ei lasta? Kuhu kadus hotellitoast arvuti?Neid lugusid – kokku kuueteistkümnelt maalt, kuigi tegelikult on neid maid pagasis palju rohkem – asubki kaubarändur Margus meile selles raamatus jagama.

Kui Joe ja tema elukaaslane Joy otsustavad sinnapaika jätta kalakauplemise töö külmas ja masendavas Põhja-Inglismaa väikelinnas ning minna Tenerife päikesepaistesse baari pidama, siis kujutavad nad hoolimata baaripidamise kogemuse puudumisest ja täiesti tühjadest taskutest ette, et ees ootab paradiis mere ääres, kus neid kannavad soe päike, pehme liiv ja pidevad siestad.Pärast Tenerifele saabumist tundub, et taevas võib kodust kaugemal olla küll sinisem, ent rohi ei ole seal kohe kindlasti rohelisem. Kui esimene ehmatus on möödas, avaneb nende ees populaarse puhkusesaare ja selle uusasunike lõbus-naljakas maailm, milles nad end tasapisi üha kodusemalt tundma hakkavad.Raamat on hädavajalik lugemine neile, keda pole siiani maha jätnud unistus kolimisest soojemasse kliimasse. Või neile, kes tunnevad kihku kirjutada köögikapi peale „Tšau-pakaa, ma nüüd lähen, ärge mind tagasi oodake!“, ehkki raha hoiupõrsas nagu polegi. Need seiklused on pöörased, kuid seda kuhjaga väärt.Joe Cawley on tunnustatud reisikirjanik ja ajakirjanik, kes on kirjutanud kaastöid Sunday Timesile, Guardianile, Observerile, Independentile jpt väljaannetele. Briti reisikirjanike gild hääletas tema esimese raamatu „Tenerife pihtimused“ parimaks reisijutustuseks. Ta elab oma pere ja muude metsikute tegelastega Tenerife mägede vahel. Kitsed ei ole tema sugulased, ehkki väidetud on vastupidist.Mart Normet, „Minu Tenerife“ autor soovitab: „Lõbusas ja lopsakas stiilis seiklusjutt sellest, kuidas end mugavustsoonist välja rebida ja päriselt elama hakata. Inspireeriv!“