Книги, похожие на «Oyinkan Braithwaite, Minu õde, sarimõrvar»

Mihkel Raua põnevusromaani «Sinine on sinu taevas» tegevus leiab aset tänapäeva Eestis, mille elanikke šokeerib ootamatu terrorilaine. Operatsiooni keskmes seisavad kuulus Eesti telesaatejuht ja sakslannast ajakirjanik, kelle veidrat armulugu saadavad rasked valikud ning maailmapiltide põrkumine. Rohkete pöörete ning värvikate tegelaskujudega teos maalib kummastava pildi kaosest, mis võib tabada üht turvalist väikeriiki, kui käputäis ohtlikke fanaatikuid rusikad taskust välja võtab. Autor kirjeldab kaasaegset ühiskonda ja keerulisi inimsuhteid läbi kohati groteski kalduva sündmustiku ning vaimukate tähelepanekute.

Kunstnik Hinno elu uues kodus Kurrul kulgeb nukralt.Tema suur armastus ja salapolitseinik Synne on läinud maffia eest peitu ega anna endast veel märku. Kuigi mehe kaaslaseks on nüüd tema endine abikaasa ja Laurise ema Kady, jääb mees siiski truuks Synnele, sest loodab, et kunagi tuleb naine ikkagi tema juurde tagasi.Igav aga mehel küll pole.Kady on raske iseloomuga, elus kõrvetada saanud naine ja neil tuleb pidevalt ette segaseid olukordi. Seda enam, et Kady otsustab ka hakata kriminalistiks ja välja uurida naabrinoormehe salapärase kadumise. Naine on aga liiga tormakas ja ajab asjad veelgi rohkem sassi. Hinno leiab aga alati neile omapärase ja humoorika lahenduse. Kurbus võib küll hinges olla, aga nalja ja pulli tegemine on mehel ikka veres. Ajuti löövad aga nii Hinnos kui Kadys välja vanad mälestused ja see lükkab neid tumedasse auku tagasi. Kady ei suuda kuidagi sellega leppida, et mees, kelle ta ise hülgas ja teda põhjas, enam ei taha oma endises naises potentsiaalset kallimat näha.Synne tulebki tagasi, aga selleks on enne vaja võidelda ja purustada ohtlik võrk.Ent ohtlikud olukorrad ei jäta neid maha. Viimaks õnnestub Synnel ja Hinnol lahendada Kauri kadumine. Ka Kady rahuneb maha. Kõik saaks nagu korda ja elu on jälle ilus, aga midagi kummalist jääb ikkagi õhku rippuma…

„Hüpnotisöör“ algab veresaunaga – Stockholmi äärelinnas leitakse jõhkralt tapetud mehe surnukeha ning seejärel ridamaja boksist ka tema naise ja pisitütre moonutatud laibad. Pere vanemast tütrest võib saada kurjategija järgmine ohver. Raskelt vigastatud poeg, veretöö ainus tunnistaja, viibib haigla intensiivravipalatis, kus teda hoitakse narkoosis. Ainsaks võimaluseks teadmata kadunud vanemat õde mõrtsuka eest kaitsta näib olevat saada vennalt toimunu kohta tunnistus, mis on aga tema vigastuste tõttu võimatu. Üksnes hüpnoosi seisundis võiks poiss kirjeldada nähtud roima, ilma et teda tabaks pöördumatu hingeline trauma. Niisiis võtab kriminaalkomissar Joona Linna ülekuulamisprotsessi kiirendamiseks ühendust raamatu peategelase, Rootsi parima ja kuulsaima hüpnotisööri Erik Maria Barkiga.Bark on psühhiaater ja terapeut, kes tegeleb raskete traumade ja ahistamisjuhtumitega. Kaua aega tagasi tegi ta teaduslikku uurimistööd hüpnoosi mõjust keerukatele patsientidele, kuid midagi läks tookord viltu, mistõttu Bark andis endale lubaduse mitte iial enam kedagi hüpnotiseerida. Loomulikult veenab uurija Joona Linna Barki vastumeelselt oma lubadust murdma, misjärel rullub lahti ettearvamatu ja kohutav sündmustik ning kogu tema elu näib vähehaaval kokku varisevat. Röövitakse tema verehaigust põdev teismeline poeg Benjamin, kelle elu on ohus, kui ta ei saa nädala jooksul oma järgmist medikamendidoosi, ning esile kerkivad minevikupildid traumapatsientidega peetud grupihüpnoosiseanssidest asetuvad sootuks uude valgusse.Sammhaaval saame aimu unenäolisest reaalsusest, milles ravimisõltuvuses ja sisemiselt lõhestunud arst Erik Maria Bark ise sumpab. Hüpnootilise lõdvestuse erinevate staadiumite kaudu satume hüpnotisööri isiklikele hingelistele madalikele, kus võib kohata ka tema endisi patsiente. Nende hulgas leidub nii kurjategijaid kui ohvreid.Kahe jalaga kindlalt maa peal seisev politseikomissar Joona Linna aga suudab seevastu kõigis olukordades rahulikuks jääda ja kainet mõistust säilitada. Tänu tema eksimatule kõhutundele sõlmitakse kokku õiged niidiotsad.

Tavaliselt vaikne Soodevahe on suve jooksul üllatavalt populaarseks muutunud. Pikalt kestnud ilusad ilmad meelitavad inimesi loodusesse: ühed lihtsalt matkavad või panevad ujumiskohas peo püsti, teised peavad fotojahti, käivad marjul ja seenel, püüavad kala, teevad trenni ning jooksutavad koeri. Ent on ka praktilisemaid tegevusi – kohalik talumees müttab traktoriga ringi ja haagiselamus suvitav tallinlane valvab püssiga suurt kartulipõldu.Aga miks kunagised Soodevahe elanikud oma taluvaremete juurde tulevad? Kas neid on tabanud nostalgialaine, et raiesmikuks raadatud metsa ühiselt taga nutta? Või tahavad vanad arved klaarimist?Kui laupäeva õhtul kõlavad lasud ja voolab veri, ilmuvad kohale raamatust „Jaanituli Käopesas” juba tuttavad kriminaalpolitsei uurijad Marko Tammik ja Piret Velliste, kes peavad asjasse selgust ooma. Nagu elus sageli, peituvad kurbmängu põhjused minevikus.Eet Tuule on varem avaldanud üheksa raamatut: „Trompetid udus” (2014), „Tagalaane valitsejad” ja „Poisike rukkis” (2015), „Sundsuvitaja” (2016), „Juured ja võrsed” ning „Keset ilu ja valu” (2017), „Eraku eksitus”, „Jaanituli Käopesas” ja „Metsatalu saladused” (2018).

Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”