Книги, похожие на «Riina Kangur, Minu Nizza. Paradiis käeulatuses»

Kahe eriti suure mäe vahele jõudes ootas meid ees tihe pilv, millest ei olnud võimalik läbi näha. Pilv oli nagu pehme värav, mille avamiseks tuli lihtsalt ennast usaldada. Seisin seal ja vaatasin pilve sisse. Maailm hakkas mind endale avama. Mitte millelgi ei olnud enam vahet. Taevas ja maa said üheks, minu jalad ja maa said üheks. Nahk minu kehal hingas iga pooriga. Minu mõtted, mu keha ja ala minu ümber moodustasid ühes taktis hingava terviku. Sain aru, et tegelikult ei oleks vahet, kui minu asemel seisaks siin kuusepuu, rebane või sirmik. Sest kõik on üks. Sest kohalolu on üks. Ja igasugune looduses viibimine on alati kahepoolne suhtlus. Astusin pilve sisse.…Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus. Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest. Raamat sobib kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.

Tunnustamata geeniuse piinadViibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb…Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.

Sitsiilia võlub oma värvide, lõhnade ja maitsetega. Sitsiilia hirmutab oma maffiajuttude, suure tööpuuduse ja kohatise minnalaskmisega. Kui aga panna siinne hea ja halb kaalukausile, siis head on kindlasti tunduvalt rohkem. Ja kui päike särab, meri sillerdab ning kusagilt pisikesest pagaripoest kannab soe tuul sinuni äsja küpsetatud saia magusat lõhna, siis tundub, et kõik halb kaoks nagu hoopiski… Sitsiilia ja selle pealinn Palermo oma muretu elurütmi ja südamlike inimestega võlusid mind nii, et jäingi siia. Minust ei saa kunagi päris sitsiillast, küll aga on kohalikud mõjutused teinud minust parema ja rõõmsameelsema inimese. Mae Merusk

Diplomaadi töö on huvitav ja mitmekesine. See hõlmab palju reisimist ja mitmeaastaseid välislähetusi. See raamat räägibki just ühest sellisest lähetusest, nelja aasta pikkusest elulõigust Oslos. Aga seda mitte diplomaadi, vaid temaga kaasas oleva abikaasa pilgu läbi. Milline tundub elu Norra pealinnas kõrvaltvaatajale, mida saatkonnas tegelikult tehakse ja mida on vaja selleks, et olla üks korralik koduperemees?„…Oot-oot. Seda juttu ma juba kuulsin! Ja tõepoolest, laevagiid jutustas täpselt sama lugu, mida ta reisi esimesel kolmandikul oli teinud. Ei hakka siinkohal pinevust üleval hoidmagi ja ütlen kohe ära, et kolmas kolmandik ei erinenud eelnevast kahest. Sel hetkel puges mu hinge kahtlus, mis järgnevate päevade, nädalate ja kuude jooksul leidis paraku ainult kinnitust: Oslo on üks äraütlemata igav linn.“Kas tõesti? Otsustage ise.

„Küprose kibedad sidrunid” on Inglise kirjaniku ja rännumehe Lawrence Durrelli tuntuim teos Vahemere saartele pühendatud raamatute sarjast. 1957. aastal ilmunud raamatut peetakse tänaseni parimaks Küprost tutvustavaks kirjandusteoseks. Autor veetis suurema osa oma elust Vahemere saartel või selle äärsetes linnades ja omandas põhjalikud teadmised piirkonnast, selle kultuurist, ajaloost ja kaasajast. Käesolev raamat tugineb paljuski autori isiklikele kogemustele, kes 1953–1956 elas Küprosel. Teos annab põhjaliku ülevaate saare mitmetahulisest ja paljude rahvaste loodud ajaloost, kultuurist, loodusest ja eluolust. Durrell kirjeldab inimlikult ajastule ja Vahemere idaosale iseloomulikke poliitilisi probleeme, aga ka argielu muresid, millega saare elanikud igapäevaselt kokku puutuvad.„Küprose kibedad sidrunid” on ennekõike siiski erakordselt huvitav ja isikupärane kirjandusteos. See on kirjutatud sügava sisemise veenmisjõuga ja mõistmisega, autori keel on poeetiliselt kaunis, teksti ilmestavad läbimõeldud sümbolid ja kujundeid, mida autor on oskuslikult kasutanud nii tavapäraste elusituatsioonide kui ka kultuuri ja ajaloo kirjeldamisel. Raamatu muudavad eriti haaravaks saareelanike arvukad värvikad portreed. Durrelli loodud tegelased on konkreetsed inimesed oma ajastus, kuid samas on nad ajatud karakterid, mis aitavad ka nüüdisaegsel lugejal küproslasi paremini mõista.LAWRENCE DURRELL on 20. sajandi esimese poole tuntumaid inglise kirjanikke, kelle loomingut on eesti keelde tõlgitud kahetsusväärselt vähe. 2016. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat „Justine”, teine raamat „Balthazar” ilmub sügisel. Käesoleva raamatuga annab kirjastus oma panuse Euroopa kultuuripealinna Paphose ja Küprose tutvustamisele. „Küprose kibedad sidrunid” on esimene teos sarjast „Saareraamat”.