Книги, похожие на «Dagmar Raudam, Minu New York. Läbi taeva ja põrgu»

Minu Armeenia ei asu kindlasti nüüdisaegses Armeenia vabariigis. Iga välisarmeenlase Armeenia on erinevas kohas. Mõnele on see esivanemate küla kusagil Süüria, Liibanoni või Türgi aladel. Teisele on see müütiline esimese aastatuhande Armeenia suurriik, mis kulges merest mereni. Mõnele on see praegune Armeenia, kus käiakse suure raha eest hotelliaknast Ararati mäe vaadet imetlemas („Mäehind on korterihinna sees,“ tavatsetakse naljatada).Aga kus siis on minu Armeenia? Ehk on see koriandri, baklažaani ning purustatud punaste ubade ja Kreeka pähkli maitses. Võib-olla hoopis isakodus, kus vahel perega kokku saame, üksteisest üle karjume ja lõbusasti aega veedame. Võib-olla on see hoopis armeenia rahvalauluseadetes. Aus vastus on – ma ei tea. Eks ta ole üks ujuv saar, mille asukoht muutub koos mu endaga.

Kaks noort naist jätavad oma lapsed ja mehed Eestisse tagalat kindlustama, panevad kokku hullumeelse plaani, pakivad kaasa veidike viina (et mitte haigeks jääda) ja lähevad seekord… Kui neid üldse Austraaliast kaugemale lastakse?Teisel pool tolliseiklusi ootab uus maailm. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared ja Vanuatu. Hõimuelu, džunglikülad, krokodillimehed, inimsööjad, päästevestideta lootsikud, mudasse uppuvad bussid… Ellujäämisel on abiks üks korralik kookosekooretäis kavat ja huumoriprisma.

Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”

Seekordse raamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, mil nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub. Mis hinnaga saab lapsest kasvatada kakskeelset ja -kultuurilist inimest? Kas on lihtne leida tööd Ameerikas? Kas kriis laheneb?

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…