Книги, похожие на «Olev Remsu, Minu Neenetsimaa»

„… aga niimoodi ei saa ju merd sõita!” hüüataks mu kogemusest kuuldes eesti meremees. Omaani härra vastaks vaid: „Mafi mukila! Pole probleemi!” Mis on loomulik omaanlaste silmis, ei pruugi kokku langeda meie õhtumaiste arusaamadega. Lisaks maasturite kalapaadis vedamisele, hiigelhaide söögiks küttimisele, riikliku reisilaevanduse sünnivaludele ning igapäevaelule praeahjukuumuses pajatab raamat sellest, mis juhtub, kui inimestel on vahel rohkem raha ja pealehakkamist kui kainet talupojamõistust. Loodan, et minu pilguheit kaunile Omaanile ja tema külalislahketele elanikele aitab maalida lisatoone meedia loodud araabiapildile ning näidata, et elu looritatud juuste ja väärikate turbanite all polegi nii mustvalge nagu kohalike igapäevariietus. Tulge koos minuga maailma nobedaima reisilaeva pardale, et saada osa meremehetööst maal, kus areng kaamelikaravanidest Porschedeni on toimunud välgukiirusel!

Las Vegas! Paljudele manab pelgalt selle sõnapaari mainimine näole ilme, nagu oleks tegu millegi salapärase ja ebasündsaga. Eks ta suurel määral nii olegi. Vegas on linn, kus iga 60 sekundi järel maandub lennukitäis inimesi, kes tulevad siia oma raha laiaks lööma. Samas elavad siin tavalised inimesed, kes hoolivad oma perest ja käivad tööl selleks, et turismimeka külastajad saaksid nautida pillavat elustiili. Raamat piilub hasartmängupealinna patuurgastesse ja pajatab argipäevadest, millest enamikul Vegast külastavatel turistidel aimugi pole.Räpinas üles kasvanud Kersti Dennis alias Amira on mitmel pool maailmas tunnustust pälvinud kõhutantsija, kes sattus Las Vegasesse üle kümne aasta tagasi lapsehoidjana. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii tuhkatriinu- kui inetu pardipoja lugu, oleneb, mis nurga alt vaadata…

Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine. Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist. Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb. Liisi Lõo

Mitu lendu ööpäevas on inimvõimete piir? Miks õhku tõustes ja maandudes võib tunduda, et meeskonnaliikmed magavad? Kuidas lahendada lennukis olukord, kus purjus seltskond tuleks „baarist“ välja visata? Kui kahjulik on kiirgus lennukisalongis?Raamat heidab pilgu lennunduse köögipoolele ning vastab neile ja veel paljudele küsimustele.Pardapersonali töö seostub glamuuriga, kuid nagu kardinate taha piiludes selgub, on lennunduse argipäev uhkest elust kaugel.Tuhanded inimesed üle maailma võlgnevad oma elu salongiteenindajatele, kes on häda korral pannud reisijate nimel oma elu ohtu, kuid miskipärast ei räägita neist eriti.Igal pardateenindajal on oma unikaalne lugu. See raamat kirjeldab autori üht eluperioodi stjuuardina.

„Mere poolt läheneva ränduri jaoks kerkib Lissabon isegi kaugusest otsekui unenäoline visioon, selged jooned, mille päikesekuld helkima paneb, joonistumas säravsinise taeva taustale. Ja kuplid, monumendid, vanad kindlused, mille sakid majakobarate üle kõrguvad, on otsekui selle imelise paiga, selle õnnistatud kandi kauged heeroldid.“Fernando PessoaÜhe maailma suurlinna dramaatiline ja intiimne portree.Lissaboni võlu on legendaarne, kuid linna 2000 aasta pikkune elust pulbitsev ajalugu, alates Rooma aegadest ja lõpetades sajandeid kestnud mauride valitsusajaga, ei ole eriti tuntud. Linna teekond sadamalinnast Portugali pealinnaks pole kulgenud tõrgeteta: 1755. aastal laastas linna võimsaim uusaja Euroopat tabanud maavärin, millele järgnesid hävitav tsunami ja kuus päeva väldanud tulemöll, milles liiv klaasiks muutus.Barry Hatton toob väljendusrikkas ülevaates Lissaboni värvikast minevikust ja olevikust päevavalgele ammu unustatud mälestused, äratades raamatu lehekülgedel ellu linna piiramise 1147. aastal teise ristisõja käigus, kuninga tapmise, vabariigi asutamise ja lähimineviku diktatuuriga kaasnenud sünged ajad. Autor tutvustab lugejale Portugali metropoli – konkurentsitu merede valitsejanna ja Atlandile avaneva värava valvuri rikast rahvusvahelist pärandit.Barry Hatton on olnud kolm aastakümmet Londonis Briti väljaannete väliskorrespondent. Ta on raamatu „Portugallased: kaasaegne ajalugu“ autor.José Saramago sõnul varjab linna vaim end särtsaka mekiga kultuurikompotis, kus enam kui kusagil mujal sulanduvad kristluse ja islami mõjutused „ja just see vaim muudab linna igavikuliseks“. Lissaboni kultuuripaabelil on erinevaid väljendusvorme: jalgpallur Eusébio (pärit Lourenço Marquesest) – tema monument seisab Benfica staadioni juures, „jalg löögiks tõstetud“; Belémi torn – mille loonud arhitekt töötas kaks aastat Marrakeshis ja imiteeris sealset mošeed; ja São Domingose väljak – kust soovija saab endale soetada Ouidah’st pärit voodoo-kultusesemeid, rüübata Roheneemesaartelt pärit kurku kriipivat tulivett ja süüa Angolast pärit kizomba-muusikat kuulates silmi vett jooksma panevalt vürtsikat Mosambiigi karrirooga.