Книги, похожие на «Katri Raik, Minu Narva. Kahe maailma vahel»

Mere ja muinasjuttude linnHaapsalu elab ühe jalaga oma pikas ajaloos, teisega tänapäevas. Keskel saadakse kenasti kokku. Ikka veel ilmub ristimiskabeli aknale Valge Daam, ikka lähevad merele paadid, ikka uisutatakse jäätunud viigil, ikka mängivad naabruskonna lapsed hulgakesi väikestes aedades õunapuude all ja teavad nimepidi naabrite kassi. Selles järjepidevuses on rahu ning turvatunne. Siin on ikka veel alles see, millest kõnelevad Ernst Enno laulud ja mida kujutavad Ilon Wiklandi pildid – kõik see, mis mujal tundub ammu kaotatuna, see kadunud maailmade ilu.Siin elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva

Hoopis teine tunne kui maad mööda tulles on saabuda riiki mere poolt. Viktor Siilats on ühendanud oma rohkem kui kümne aasta jooksul toimunud merereisidest sündinud kirjatükid kogumikku, mille puändikad lood viivad lugeja erinevatesse Euroopa mereriikidesse, aga ka kaugemale. Autor on teravmeelselt tabanud inimloomuse keerdkäike ja neid mõnuga kirjeldanud. Raamat on kirjutatud selliselt, et igaüks leiab sealt midagi – kes naudib reisikirjeldusi, kes leiab kasulikke näpunäiteid omaenda merereisiks.

Tuntud vene geograaf Pjotr Petrovitš Semjonov-Tjan-Šanski, kes üle 40 aasta juhtis Vene Geograafia Seltsi tegevust, tungis esimese uurijana salapärase mägismaa Tjan-Šani sisemusse. Ta uuris tol ajal teadusele tundmatut Issõk-Kuli järve, avastas kümneid uusi taimeliike, nägi Han-Tengri majesteetlikku püramiidi.Oma reiside ajal Tjan-Šanis tundis Semjonov elavat huvi kirgiisi ja kasahhi rahva vastu. Geograaf õppis tähelepanelikult tundma nende igapäevast elu, kuulas nende rahvapärimusi. Kohalik elanikkond nägi temas lähedast sõpra ja pühendas teda kõikidesse oma elu saladustesse. Neil aegadel oli kirgiisi ja kasahhi rahvale suureks õnnetuseks omavahelised relvastatud kokkupõrked ja Pjotr Petrovitš Semjonov nägi palju vaeva, et lepitada vaenulikke pooli. Kõigest sellest jutustab Semjonov oma raamatus, mis on kirja pandud memuaaride vormis.

Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin elada religioosses juudi peres, õppida heebrea keelt ja muusikat ning kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa.Iisraellaste seas võib nõutult kõrvaltvaatajaks jääda või saada hingelt aina rikkamaks. Või jõuda seisukohale, et selle maa inimesed on põikpäised, kuid targad ja südamlikud. Kolme aabrahamliku usundi – judaismi, kristluse ja islami – ristumispunkt Jeruusalemm, mida võib õigusega pidada maailma nabaks, sai mulle koduseks ja armsaks. Tõin Iisraeli ka Eestisse kaasa: heebrea keelt kuulen ja õpin edasi, juudi kultuurist räägib meiegi raadio ning mul on alles head lõunamaa sõbrad.

Minagi olin Arkaadia teel!Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.