Книги, похожие на «Katrin Pauts, Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu»

Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa Sten Tamkivi õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last.Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on vähe pistmist sellega, mis toimub mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, nakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda ehk FOMO (fear of missing out). Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada! Seda tuletatakse sulle igal sammul meelde.Ede kirjeldab Californiat oma mullist. Abilisteks robot-koristaja ja sammulugeja-uneandur, jätkab ta oma identiteedi loomist (tiiger)ema, tervisesportlase ja vabatahtliku üritustekorraldajana.

"Aga mis te seal Vietnamis tegite?” küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama. Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev! Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.

Sitsiilia võlub oma värvide, lõhnade ja maitsetega. Sitsiilia hirmutab oma maffiajuttude, suure tööpuuduse ja kohatise minnalaskmisega. Kui aga panna siinne hea ja halb kaalukausile, siis head on kindlasti tunduvalt rohkem. Ja kui päike särab, meri sillerdab ning kusagilt pisikesest pagaripoest kannab soe tuul sinuni äsja küpsetatud saia magusat lõhna, siis tundub, et kõik halb kaoks nagu hoopiski… Sitsiilia ja selle pealinn Palermo oma muretu elurütmi ja südamlike inimestega võlusid mind nii, et jäingi siia. Minust ei saa kunagi päris sitsiillast, küll aga on kohalikud mõjutused teinud minust parema ja rõõmsameelsema inimese. Mae Merusk

„Kui teil on plaanis lähiajal Bangkokki sõita ja lootsite sellest raamatust reisi peale kasulikke näpunäiteid leida, siis pange see parem tagasi sinna, kust võtsite, ja kui enam ei õnnestu, siis palun vabandust.Aga seda, mida mina seal nägin, Lonely Planetis ei olnud, ehkki hoiatati, et ärge te Tais sigadusi tehke, muidu alles saate, nii et paha hakkab.”Ervin Bernhardt1995. aasta juunikuus võeti Ervin Bernhardt Bangkoki lennujaamas kinni süüdistatuna narkootikumide veos ja mõisteti eluks ajaks vangi. Tänu riikidevahelisele kokkuleppele toodi ta kaheksa aastat hiljem, 2003. aasta kevadel Bangkokist Eesti vanglasse üle. Autor säästab lugejat vanglaelu õudustest ja alasti ängist, kirjeldades tavamõtlemise piiridest välja­poole jäävaid olukordi ja teekonnal kohatud värvikaid tüüpe groteski ulatuva huumoriga.

Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis „papagoi“) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit!Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe.