Книги, похожие на «Manona Paris, Minu Moskva»

“See on absurdne, saate aru, absurdne,” hakkan ma kurjaks saama. On ju igati mõistlik vihastada, kui sind aetakse bussist välja keset ööd, et siis see buss India valitsuse vastase protesti märgiks kummuli keerata. Ja mida teeb mu kuulajaskond, bussitäis kaameli- ja kitsekasvatajaid? Nad vangutavad ainult pead. “See on India, madam.” Ütleja hoiab süles kahte kana. Indias reisides varitseb meid üks suur oht, see on oht üle mõelda. Targem on üldse mitte mõelda, või kui, siis ainult südamega. See on ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore´i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai‘d. Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et kellegi surm võib olla millegi algus, oleksin ma öelnud: “Lauslollus.” Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriikliku ajakirja fotograafina.

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris toba indiaanlastel ei ole aga ei uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Nagu ka ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus loojangutaevas kumab tossavate prügikastide kohal vikerkaarevärvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad.Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuks, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.Mirjam Johannes

Prussakas kergitab tundlaid ja vaatab mulle mõnitavalt otsa. Noh, lähed või ei lähe? Lähen, juba lähen. Ta seisab keset kitsast kõnniteed ja võtab rajalt maha minusuguseid pisikesi blonde, kes liiga palju tahavad ja arvavad. Hüppan tast üle ja kiirustan oma teed. Oma asju ajama, ülikooli ja peole ja matkama. Hobuste võiduajamisele ja kirjanduse jumala palge ette palvetama. Ainult et vanainimesed kõnnivad nii aeglaselt, et jään nende taha ummikusse toppama. Kas nad siis ei näe, et mul on palju teha? Kui praegu kiirustan, saan õhtuks maailma vallutatud.Aga siis süüdatakse prügikastid, tänavad mattuvad pisargaasi ja miski muu pole enam oluline. Linna kohal kõrguva Lõvikalju valvsa pilgu all pulbitseb revolutsioon. Hongkonglased asuvad suure Hiina kiuste vabaduse eest võitlema. Sest linnas, kus kõik on müügiks, on vabadus hindamatu. Meeleavaldustest saab elustiil ja minust rindeajakirjanik. Miljonil häälel kõlab hüüd: „Veel õli tulle!“

„Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust!Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde.See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse.Mailis Hudilainen

“Elust kirju” algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab… Üks mikromaailm, mille seest paistavad tuhanded teised.