Книги, похожие на «Doris Kristina Raave, Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö»

Värvilised majad, nende vahelt looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi. See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks.See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.

Aleksander Kaasiku poliitiliste ja ajalooliste teravikega reisikiri on autosõidust Valge mere äärde. Pilk looduse ning kurjuse armastajatest. Kunstilised fotod ja aktiivsed lingid teevad Karjala virtuaalsemaks. Russofoobidele pole soovitatav. Autori eelmine raamat „Vabaduse mõtteis endisel Nõukogudemaal” oli pildi- ja ajaloohuvilistele sõidust Musta mere veerde.