Книги, похожие на «Doris Kristina Raave, Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö»

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.Muusik ja muusikaõpetaja Tarvo Nõmm on kirjutanud ausa raamatu üheksast Islandil veedetud aastast. Lugeja saab tundma õppida nii islandlaste jubedaid (enamasti mädandamise ja hapendamise teel valmistatud) rahvustoite kui ka uhket ja siirast rahvast ennast, kes ei vaevu tänase päevani koduuksi lukustama.

Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega.Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret.Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult.Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid.Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen.Tegemist on “Minu” sarja sajanda raamatuga.

„Sovetistan“ on raamat riikidest, kuhu pääsemine võib ollakeerukas ning mida tavaliselt reisisihina ei nähta. Endised nõukogudevabariigid Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistaniseseisvusid 1991. aastal ja nende areng on olnud väga erinev – suhtelisestdemokraatiast täieliku totalitarismini, äärmisest vaesusest märkimisväärsejõukuseni.Kunagi viis läbi nende maade Siiditee. 20. sajandil üritati neidnomaadi-ühiskondi vormida kommunistlike ideaalide järgi. Siin, Aasia südames,on ikka veel säilinud iidsed traditsioonid nagu pruudirööv, kotkajaht,ratsakunst ning käsitsi vaibakudumine, kuid kontrastiks on nõukogudeühiskonna varemetele kasvanud ülimoodsad näidislinnad, nafta- jagaasitööstus ning läänelikud kaubamajad ja restoranid.„Sovetistan“ sisaldab unustamatuid kohtumisi kõige inimestega, kel onkõige kummalisem saatus, suurepärase maastiku, dramaatiliste ajaloosündmuste,jõhkra diktatuuri ja kustumatu lootusega.

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.

„Akna taga sajab alla tume tsemendi- ja rusupilv, millele järgneb vali mürin. Järsku on kõik kottpime, tunnen, kuidas mingi suur mass mind kusagile alla tühimikku surub. „See ongi nüüd lõpp!” jõuan mõelda, kui järsku mürin vaibub ja minu kukkumine peatub.” Haiti – maa, mis seal veedetud aja jooksul näitas mulle oma erinevaid palgeid ning oleks mind napilt igaveseks endale jätnud. 12. jaanuaril 2010 toimus Port-au-Prince’is maavärin, mille käigus hukkus arvatavalt 230 000 inimest. Neist 102 olid minu sõbrad ja kolleegid ÜROst. Haiti – maa, kus algas minu uus elu. Tarmo Jõeveer