Книги, похожие на «Kätlin Hommik-Mrabte, Minu Maroko»

Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.

Kallid kaugtöö tegijad, lastega pered, kes on mõelnud, et elaks vahelduseks mujal kui Eestis! See raamat jutustab sellest, kuidas meie kaugtöötajatest lapsevanemate ja kolme eelkooliealise lapsega pere elab ligi pool aastat Tai saartel.Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee?Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida?Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.

Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina. Maailmamajanduse hammasrattad olid jõudnud oma pöörlemises kohta, kus naftapumpamisel põhinev majandus ei olnud enam jätkusuutlik, ja nii muutus ka Norra. Tegime seda koos. Alguses jäises Arktikas ja hiljem vihmases Bergenis.Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.

Euroopa äärealal asuvas väikeses Maltas on muistset tarkust ja elujõudu, väge ja väärikust. See kivine saar ahvatleb võimsa ajaloo, muistsete templite ja kindlustega, kunsti ja arhitektuuriga ning liigirikka loodusega. Maltalased elavad kirglikult – ja olgugi et vahel arusaamatult ja ebamugavalt, on nad alati ehedad.Ei olnud meil Maltaga teineteisemõistmist ja armumist esimesest silmapilgust. Armastus süvenes kuude ja aastatega ning veel praegugi, kui olen siin elanud 18 aastat, ilmnevad mulle selle põneva riigi uudsed ja ootamatud tahud. Maltal öeldakse ikka, et inimene teeb plaane ja jumal naerab. Kuigi kõik polegi läinud plaanipäraselt, on siinsed aastad kinkinud mulle elukaaslase, poja ja rohkelt enesearendusvõimalusi. Muu hulgas näitan Maltat ka Eestist tulijatele ja tutvustan jõudumööda eesti kultuuri.

Marje Aksli ei teadnud Moldovast õieti mitte midagi peale paari stereotüübi,kui selgus, et peab oma abikaasa töö tõttu sinna riiki kolima. „Umbusklikult põrnitsen Moldova kaarti: see on väike, kitsas ja lääne poolt liiga sirge servaga, meenutab ta. „Juba see serv ei meeldi mulle – räägitakse, et keegi on maakaardil selle koha peale joonlaua pannud ja tõmmanud tahh! tüki Rumeenia küljest. Kuidas Marje leidis, et Moldova on omamoodi võluv ja armastust väärt, ja kuidas ta ise tõi Moldovasse netilehekülje pealkirjaga Armastus – sellest raamat räägibki. Ja muidugi ka igasugustest eriskummalistest seikadest naabrite, turumüüjate, ametnike, poliitikute ja teistega.