Книги, похожие на «Marita Tambelt, Minu Madeira. Atlandi pärl»

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust.Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni.Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

Saapa hiilgeajad jäävad mägede taha. Praegu on ta kulunud eksponaat vabaõhumuuseumis: saabast pitsitab tööpuudus, konts on vajunud korruptsiooni- ja bürokraatiamülkasse, kanna peale on astunud maffia ja ninast immitsevad sisse roiskuma läinud laenud. Saabas astub aga kindlalt edasi. Ta on läbi imbunud ajaloost ja kultuurist, sääres punnitab tootmis- ja turismiettevõtete kindel kasum ning augud tallal on vaid fenomen, mida firmamärgiks pidada.Kummalisi kontraste kohtab Itaalias igal sammul. Saapamaa on ühekorraga nii vaene kui ka glamuurne, ilus ja inetu, magus ja mõru! Koos sõbrannaga põhjast lõunani reisides mõistan, et riiki valitseval kaosel on oma korrapära ning sellele annab kuju vaid Itaaliale omane harmoonia. Seal teatakse, et elu suurimad väärtused on inimesed ja hästi veedetud aeg ühes hea toidu ja veiniga. Itaallaste vahetu suhtlus ja elustiil kutsuvad mind tagasi ning nõnda jätkan oma elu- ja ülikooliteed kodust kaugel Apenniini poolsaarel.Niiviisi õpin tundma Saapamaa keerulist mosaiiki ja iseenda uut emotsionaalsemat versiooni.

Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.

2014. aasta augustis valib rahvas mu ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 (ja võibolla enamagi) inimese südames. See maa on Setomaa.See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska.Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha.Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks!Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Viies reis viis uhhuduurlaste rattaseltskonna Lõuna-Ameerikasse, kus selgus kiirelt, et kui inimene planeerib, siis jumalad naeravad. Päevas suudeti läbida heal juhul pool plaanitud distantsist, sest kõikjal olid lõputud mäed ja tekkis muid ootamatumaid probleeme. Mehed on vanemad, muresid on uusi, aga karavan liigub Argentiinast Peruu poole ja nalja saab ikka ka.