Книги, похожие на «Uku Randmaa, Minu Maailmameri»

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi hea olla Jaapanis lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa. Maret Nukke

Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline.Keenias on igaühel oma lugu.Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas „silmanaine” on vaid üksikud näited.Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.Janika Tamm

Austraalia suurimasse linna ja majanduskeskusesse Sydneysse tõi mind uitmõte: tulin 1990ndate lõpul siia vahetusõpilaseks. Nüüd elan ma Smaragdlinnas koos oma austraallasest ja Eesti-entusiastist abikaasa ning kahe tütrega.Roheluse ja loodusliku ilu poolest maailma tipus olev Sydney võrgutab külastajat oma pöörase fotogeensusega. Öeldakse, et Sydneys on peidus sada Sydneyt. Minu arust on neid rohkemgi. Siin on üle saja ranna, pisikeste ajalooliste nukumajade rajoonid, laheäärsed laevaehituskompleksid ja uhiuued korrusmajad. Mägine eeslinn ja Austraaliale omased võsametsad. Küpsete marjadega mooruspuud, kirkalt õitsvad bugenvillead ja käratsevad linnud.Kui maailmakuulsad postkaartidelt tuttavad ooperimaja ja sadamasild on ära nähtud, tuleks kindlasti harrastada linnaosaturismi ning avastada erinevaid omanäolisi mitmekultuurilisi Sydney paiku. Kas või jalgsi – üle seitsme silla!

Jah, ma tean, mu lugu kõlab kui muinasjutt või klišee. Tutvun Kreekas Vladimirosega, kes elab ja töötab Küprosel. Me abiellume ja ma kolin koos temaga sellele imelisele palmisaarele uut elu alustama. Siin õpin nautima mereandide suussulavat maitset ja küproslaste lemmikjooki jääkohvi. Töötan erinevates kohtades, otsin enda ellu rohkem kunsti ja püüan seda ka lõuendile saada. Minu siinne kodulinn on Limassol, kuid üritan võimalikult palju avastada kogu saart – maalilisi mägikülasid, pealinna ja Põhja-Küprosel asuvat Türgi-poolt. Nüüdseks olen siin elanud juba üle seitsme aasta.Sellesse võrratusse Vahemere saareriiki on väga kerge armuda. Küprosel on omapärane, mõrkjalt magus lõhn – veidike kaneeli ja värsket kohvi, mõni õitsev igihaljas taim, natuke jasmiini, äsja niidetud muru. Mind ootab siin ees sooja südamega rahvusvaheline seltskond. Kohalikud on rõõmsameelsed, muretud ja külalislahked ning vahel kimbutavat koduigatsust peletavad armastuse hõng, päikeselised päevad ja maitsev toit.