Книги, похожие на «Tiit Pruuli, Minu maailm. Romantiku(te) heitlused»

Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa.Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks sala­kaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid.Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku.Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles.Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni­ preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.

Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata Minu jaoks on mõlemal pool polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja-Jäämere ääres paiknev Neenetsimaa saanud kohaks, mille otsa olen hakanud komistama. Olen sealkandis käinud viis korda. 1961. aastal lõhati Novaja Zemljal Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll. Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil. Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus. Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida. Olev Remsu

Mitu lendu ööpäevas on inimvõimete piir? Miks õhku tõustes ja maandudes võib tunduda, et meeskonnaliikmed magavad? Kuidas lahendada lennukis olukord, kus purjus seltskond tuleks „baarist“ välja visata? Kui kahjulik on kiirgus lennukisalongis?Raamat heidab pilgu lennunduse köögipoolele ning vastab neile ja veel paljudele küsimustele.Pardapersonali töö seostub glamuuriga, kuid nagu kardinate taha piiludes selgub, on lennunduse argipäev uhkest elust kaugel.Tuhanded inimesed üle maailma võlgnevad oma elu salongiteenindajatele, kes on häda korral pannud reisijate nimel oma elu ohtu, kuid miskipärast ei räägita neist eriti.Igal pardateenindajal on oma unikaalne lugu. See raamat kirjeldab autori üht eluperioodi stjuuardina.

Olime asunud reidile ning pärast valulist hüvastijättu armastatud ja armastava abikaasaga võisin ma 28.juunil anda käsu ankrute hiivamiseks, sest tuul oli soodus.Kogu meeskond oli rõõmsas tujuas ja meie üritusest ülimalt vaimustatud. Harva küll on ankru hiivamine ja purjede heiskamine läinud nii kärmesti. Kui laev nüüd liikuma hakkas ja läbi vahutavate lainete lõikas, kasutasid mehed rõõmutuhinas üksteist ja soovisid südamest õnne alanud reisiks.See stseen kosutas mu hinge. Meeskonna säärane meeleolu ürituse puhul, kus võib oodata rohkesti vaeva ja ohtusid, äratas mus lootust, et mehed ei kaota oma head tuju ja rõõmsat meelt ka siis, kui tegelike raskuste ja ohtudega kokku satutakse. Hea laeva ja ikka heas tujus püsiva meeskonnaga võib peaaegu kindel olla, et reis läheb hästi. Pärast seda kui me Kroonlinna kindlusele seitsme suurtükipauguga hüvasti ütlesime ning temalt sama arvu jumalagajätuks vastu võtsime, heiskasime veelgi rohkem purjesid. Tuul puhus neile priskesti…