Книги, похожие на «Helen Tootsi, Minu Los Angeles»

Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hästi, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn.Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline? Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapäevaelus tõepoolest vähem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti.Võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades üle ega ümber. Jutustan ka igapäevaelust, kuhu mahuvad peale kõige muu kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.

Pöörane reisilugu kahe eestlase retkest roostes ja streikiva autoromuga läbi Ameerika Ühendriikide, kust ei puudu muhedad sekeldused, pesuehtsad Põrguinglid, hipid, indiaanlased ning koguni kokaiin.

Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud. Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni! Uku Randmaa

Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis „papagoi“) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit!Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe.

Populaarse raamatu parandatud ja täiendatud uustrükk, lisatud on foto ja epiloog. Raamat räägib loo sellest, kuidas endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. „Buenos Airese hing on ülbe ja pirtsakas; samas ka üllas ja suuremeelne,” ütleb autor. „Ühel hetkel virutab ta sulle õelalt naerdes sellise paugu, et vajud põlvili, veremaik suus; teisel hetkel teeb sulle uskumatuna näivaid suuremeelseid kingitusi.”