Книги, похожие на «Kersti Dennis, Minu Las Vegas. Tõsielu tuhkatriinulugu»

See on raamatu uus, täienduste ja parandustega trükk. Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine: halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine. NB! Lisatud on pildialbum ja epiloog.

"Aga mis te seal Vietnamis tegite?” küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama. Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev! Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.

Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.

2018. aasta sügisel teen otsuse: enam ma ei looda, et tänasest saab mu elu parim päev, vaid haaran ohjad enda kätte. Jätan kõik, et minna unistuste reisile Ladina-Ameerikat avastama.Pakin väikese seljakoti ja lendan ookeani taha, kus mind ootab neli kuud ja üheksa riiki täis pööraseid seiklusi, ootamatuid kohtumisi ning magusaid õppetunde. Pole ime, et glamuurse elu järele kodumaal ei teki mingit igatsust! Reisi sisse mahub ränkraske teekond läänepoolkera kõrgeima mäe Aconcagua tippu, kohtumine sügaval Amazonase džunglis elava hõimuga ja isegi lummava Antarktika külastamine.Ladina-Ameerikas kogetu teeb mu tänulikuks kõige eest, mis mul on, ning õpetab elu veelgi kirglikumalt usaldama ja armastama.

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?