Книги, похожие на «Ave Ungro, Minu Kolumbia»

"Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.

Tänapäevane Saksamaa on kirju nagu lapitekk: rahvusvahelised metropolid ja romantilised väikelinnad, veinikülad ja õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Peale kirjususe iseloomustavad seda maad aga reeglid. Kord peab olema! See on lause, mis rõõmustab sakslase südant enim.Saksa linnades on tehtud Euroopa ajalugu ja selle pinnalt võrsunud kultuur on olnud paljude sajandite jooksul tihedalt seotud ka Eesti kultuuri ja ajalooga.Ametilt joogaõpetaja ja koolitaja, elan praegu perega Lõuna-Saksamaal. See raamat on lugu seiklustest ja eneseotsingust, millesse on põimitud killukesi argipäevast viiel võõrsil viibitud aastal. Asusime teele haagissuvila ja kahe väikese lapsega. Meil polnud aimu, kuhu me välja jõuame. Sõitsime läbi terve maa – põhjast lõunasse ja idast läände. Elasime veidi üle aasta Stuttgardi lähedal väikeses nukulinnas ja peale seda jäime Alpide juurde Baierimaale.

Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline.Keenias on igaühel oma lugu.Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas „silmanaine” on vaid üksikud näited.Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.Janika Tamm

Ma elan Portugalis väga tagasihoidlikku elu, kuid see tähendab vabadust. Mul on kodu ülikaunis ja luguderikkas Lissabonis, mis üllatab mind igal sammul ka kaheksandal siin veedetud aastal. Ma teenin oma igapäevast leiba sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib – õpetan lastele filmi ja muusikat.Arusaamine, et olen siin õnnelik, ei saabunud suurejoonelise joovastuse, vaid tasase ja veidi argliku nendinguna. Peale kõige ilusa on see tähendanud ka näguripäevi, pisaraid, üksindust ja tohutut hirmude ületamist. Olen otsinud valgeid jõule Portugali mägedest, olnud seotud nii massiturismi kui ökokogukondadega, töötanud vabatahtlikuna Assoori saarte taludes ning praeguseks leidnud oma koha kino-, muusika- ja kultuurimaailmas.Liuglen siinse tunnetusliku tasandiga ühes rütmis. Mu südame on võitnud portugallaste ja päikese soojus, külalislahkus, ligimesearmastus ja mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi ja nendega veedetud aega. Hea toit, silmailu ja poeesia igas hetkes. Siin tunnen ennast nagu kodus.

Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina. Maailmamajanduse hammasrattad olid jõudnud oma pöörlemises kohta, kus naftapumpamisel põhinev majandus ei olnud enam jätkusuutlik, ja nii muutus ka Norra. Tegime seda koos. Alguses jäises Arktikas ja hiljem vihmases Bergenis.Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.