Книги, похожие на «Janika Vaikjärv, Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest»

Eve oli alati teadnud, et kunagi elab ta Pariisis. Unistuse täitumine lükkus aga aina kaugemasse tulevikku – kuni noor naine jättis kõik ajutiselt sinnapaika, et veeta 12 kuud Prantsusmaal. Tema kavatsused Pariisi üüritoakeses pesitseda, rahulikult kontoritööl käia ja kohalikku kultuuri nautida asenduvad uutega, kui tal tekib suhe oma ülemuse, laia joonega ärimehe Laurentiga. Koos reisivad nad mööda Euroopat, Aasiat ja Ameerikat ning Eve proovib sisse elada trofeenaise rolli – sest seda temalt ju oodatakse? Peagi leiab ta, et raha ei tee alati elu lihtsamaks, ning sekeldusi tuleb aina juurde (üks neist hea jutu ja ilusate silmadega). Lisaks kõigele rõhub naist saladus, mida varjata on lihtne, aga süütunnet vähendada võimatu.

Ibiza on Hiiumaa suurune maalapp keset Vahemerd, mida mulle reklaamiti kui kohta, kus 60% elanikkonnast on seksuaalse hälbega või narkomaanid. Ibizal on Euroopa suurimad diskoteegid, siin lokkab narkoäri ja vabameelsus. Mõne jaoks põrgu, teise jaoks paradiis. Ibizal on aga ka varjatud pool, kirgas kargus, mis avaldub eriti selgelt siis, kui hooaeg on läbi ja turistid ära lähevad. Ibizal otsivad ennast ja kadunud aegu hipid-lillelapsed ning teised armastusse ja vabadusse uskujad. „Minu Ibiza“ pole vaid lust ja lillepidu, on ka valu ja haiget saamist nagu päris elus ikka. Selle raamatu siduv aines ja selgroog on mu kirju elu. Tung minna, olla teel, avastada ennast ja oma identiteeti mujal. Minna üksi, häälega. Minna väikese lapsega. Armastuse otsimine, vaimustuse leidmine.

Läbikukkunud euroametniku pihtimus. Brüssel on meie uus Moskva, mis siis, et vanast pealinnast väiksem ja kõvasti kaugemal. Vladimir Võssotski asemel kuulatakse siin Jacques Breli ja Punase väljaku sõjaväeparaade asendavad streikivate põllumeeste traktorirongkäigud. Brüsselis elavad kõrvuti klanitud kodanlased, käratsevad moslemid, laisa sammuga neegrid, alalhoidlikud asiaadid, ropu suuga poolakad, maalähedased flaamid ja suurlinlikud prantsuse keele kõnelejad. Klaasist kontorihoonete ja hallist kivist elumajaridade vahel keeb kultuurielu, mida tasakaalustab töine olelusvõitlus. Minu viis aastat uues Moskvas möödus paukuva gaasikatla kõrval magades, lahtise autoga Brüsseli-alustes tunnelisoolikates kihutades, Põhja-Belgia ainsas metsas marjul käies, kolumblaste kõrtsis ussiga maitsestatud napse neelates ning metsikute kirjanike ja ületsiviliseeritud eurokraatidega sinasõprust juues. Kõik see annab kokku satiirilise reisiraamatu, kus komöödia põimub melodraamaga ja poliitiline ebakorrektsus siira inimarmastusega. Vahur Afanasjev

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.

„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga. Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“ Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks iseäranis meelepärane olema ajaloo-, kultuuri- ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Pandagu aga tassike teed valmis – ja rännak võib alata!