Книги, похожие на «Tarrvi Laamann, Minu Jamaica. Pole probleemi!»

„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

Justin Petrone on elanud Eestis 15 aastat ja kirjutanud sel teemal mitu raamatut. „Kirju Eestist“ võtab kokku lood tema kohtumistest Eesti inimestega. Maailmarändurid, nudistid, geneetikud, kirjanikud, poliitikud, hääletajad, kalamehed, joodikud, folkmuusikud, loodusmehed, remondimehed, kööginaised, sekka ka mõni sepp ja Sepp.

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris toba indiaanlastel ei ole aga ei uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Nagu ka ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus loojangutaevas kumab tossavate prügikastide kohal vikerkaarevärvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad.Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuks, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.Mirjam Johannes

Leslie Leino raamat räägib elust, millest paljud üle maailma unistavad. Minna hiiglasuurde ülikiirelt arenevasse Hiinasse, õppida selgeks hiina keel – mitmed proovivad, vähestel õnnestub.Ent eestlane Leslie on suutnud midagi enamat: ta elab ja töötab Hiinas, ta on sulandunud keskkonda – niivõrd kui see „valgel suurninal” õnnestub – ja ta tunneb sealse ühiskonna toimimise telgitaguseid.Lugejaile avaneb kummaline pilt arusaamatust mõttemaailmast ja iseäralikest käitumisnormidest, hiiglaslikest mastaapidest ning ootamatust muutumisest. Autori vaatenurk on kahetine, kord seesolijalikult emotsionaalne ja vahetu, kord välisvaatlejalikult kiretu ja analüüsiv. Põnevaks lugemiseks on ülevaated eestlaste külaskäikudest Hiinasse, ärimehi seal ootavatest komistuskividest ning Hiinaga seotud enim levinud väärarusaamadest.

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.Muusik ja muusikaõpetaja Tarvo Nõmm on kirjutanud ausa raamatu üheksast Islandil veedetud aastast. Lugeja saab tundma õppida nii islandlaste jubedaid (enamasti mädandamise ja hapendamise teel valmistatud) rahvustoite kui ka uhket ja siirast rahvast ennast, kes ei vaevu tänase päevani koduuksi lukustama.