Книги, похожие на «Tarrvi Laamann, Minu Jamaica. Pole probleemi!»

„Kes meist poleks, vähemalt mõnigi kord, isekalt unistanud sellest, et ühel ilusal päeval jätta kus see ja teine kõik äriasjad, harjumused, tuttavad, koguni sõbrad, ning asuda elama mõnele võluvale saarele, ilma mingite murede ja kohustusteta ning – eelkõige – ilma ajalehtedeta?”Nende lootustega lahkub George Sand Pariisist ühes oma laste ja armukese Frédéric Chopiniga. Ees ootab talv Mallorca saarel. „Talv Mallorcal” on liigutav ja pikantne lugu kahe armunu puhkusest, mis ometi saab varjutatud lugematute tagasilöökide poolt. Miljöö pakub äratundmisi romantilistest romaanidest: kõrged sinetavad mäed, sügavad orud, apelsinisalud ja kloostrivaremed. Ent ka külalislahkusetud ja ükskõiksed kohalikud, etteaimamatud loodusjõud, elementaarsemategi mugavuste puudumine. Nii mitu palet on sel võlusaarel, kus kõik näib esmapilgul maaliline, alustades talupoja onnist kuni räbaldunud põngerjani; saarel, kus kõik, kaasa arvatud kängunud kaktus teepervel, näib algul pakkuvat silmarõõmu…

Islandist kirjutama ajendas Tallinna Saarlaste Segakoori suvine sõit saareriiki 2017. aastal. Kui üldse on võimalik mõnda paika armastada, siis Island vallutas kiiresti autori südame. Tahtmata jääda traditsioonilise reisikirja raamidesse – käisin siin, nägin seda, olin seal, kogesin toda, – on pärast reisi laiemalt juurde otsitud kõikvõimalikku teavet selle imelise maa kohta, kuhu igatseks tagasi ikka ja jälle.Värvifotodega illustreeritud raamatus kajastatakse koorirahva kohtumisi islandlaste ja kohalike eestlastega, kirjeldatakse rahvakombeid ja loodust, antakse aimu saareriigi tänapäevasest elukorraldusest ning tutvustatakse lugusid saagadest.Toredat avastusretke raamatu vahendusel!

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.

Paljud Euroopa noored satuvad Aafrika pinnale esimest korda turisti või vabatahtlikuna. Mina võtsin reisi ette aga hoopis isekamal põhjusel – ma tahtsin rikkaks saada. Mul oli plaan kasutada Eestis hästi toimivaid äriideid Mustal Mandril, kus kõik alles arenemisjärgus.Olen majandusinimene. Ma teadsin, et Ghanas on hiljuti leitud naftat, et seal on algamas ehitusbuum, et sealsed aktsiaturud on plussis. Aga ma ei arvestanud sellega, et satun korduvate röövide ohvriks, pistan rinda riikidevahelise bürokraatiaga ning pean tegelikult otsima tööd illegaalina. Kogu segaduse ning kõikide viperuste kõrval oli alati aga midagi, mis hoidis suu naerul. Nüüd, viis ja pool aastat hiljem võin öelda, et leidsin selle, mida otsima tulin. Töötan reklaamiagentuuri tegevjuhina, mul on oma internetiäri ning Aafrikast lahkumise plaane ei pea.

Raamatu autor leiab, et maailma kauneim paik on Uus-Meremaa. See on saaremaailm tihedate põlismetsade, jäiste mäenõlvade, kaunite mererandade, imeilusate järvede, vahutavate jõgede ja üksildaste teedega. Rattaga, jalgsi ja hobuvankril matkas autor koos naise ja väikese tütrega selles paradiisis maakera kuklapoolel, imetledes ürgset loodust ja nautides saareelanike ääretut külalislahkust ja sõbralikkust.Dieter Kreutzkamp armastab sissetallamata radu. Ta on matkanud jalgsi, auto, mootorratta, kanuu, jalgratta, koertekelgu ja hobustega peaaegu kõikjal maailmas. Oma reisikogemustest on seikleja, fotograaf, diplomeeritud haldusjuht ja paljude maade põhjalik tundja kirjutanud praeguseks 30 raamatut.