Книги, похожие на «Ann Alari, Minu Inglismaa»

Raamat Itaalia kultuuriloost ning tuntud ja vähem tuntud kultuuri- ja poliitikategelastest üritab hajutada stereotüüpset nägemust sellest maast ja tema elanikest ning aidata avastada Itaalia sügavamat, tihti turistipilgule märkamatuks jäävat olemust. 29 aastat Itaalias elanud eestlanna kirjeldab oma eluteed ja arengut talle oluliste inimeste ja sündmuste kaudu. Siinsed lood on mõeldud igale uudishimulikule Itaalia-huvilisele. "Kirjutan inimestest, kes on mind kättpidi Itaalia kultuuri juhtinud ning seal orienteeruda aidanud. Ainsaks valikukriteeriumiks oli võime anda üks tõuge, et lükata üle selle piiri, kus lõppeb välismaalaseks olemine ja algab itaallase maailm, kus muutud vaatlejast osavõtjaks. Igaüks neist väljendab seda Itaaliat, mis turisti perspektiivist vaadates tihti varju jääb, aga see koosneb lugudest mõnikord ilusatest, mõnikord kohutavatest mis avavad selle maa hinge paremini kui miski muu."

„Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust!Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde.See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse.Mailis Hudilainen

Võta üks imekaunis, ent hüsteeriline prantsuse naine, lisa tema sihikindel mees, nende kaks väikelast, maamaja ja vastutustundetu kulutamine, ning raputa abielulahutuseni. Lisa valge part, Ida-Euroopa lapsehoidjad, törts lavendlilikööri ja gramm safranit, sada meetrit saia ja tuhat liitrit veini ning jäta hauduma. Sega hulka lahkunud kirjanikke-kunstnikke, randevuud šarmantse fotograafi ja näitlejaga, võilillemoos, talisuplus endise kihlatuga ja punases kampsunis krahv. Lisa üks palverännak, vanaisa viimased pulmad, ülbed kelnerid, põsesuudlused ja tervistav seks. Klopi hulka meesstripparitega kodukanad, flambeeritud banaan, hõrk hobuseliha ning lase käärida. Viimaks lisa mitu peatäit pisaraid, kaks karmi kõhugrippi, mõned märtrid ja okassiga, vanad gaasiarved ja kaaviar, ning küpseta, kuni koorik on kuldne. Raputa peale perenaise armukesed ja mõni pohmell, tuvide tulistamine ja Riviera sumedad ööd. Kaunista elu armastusega ja, voilà!Eia Uus

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.