Книги, похожие на «Eeva Kaun, Minu India»

Minagi olin Arkaadia teel!Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

Ühest 1945. aasta kevadisest pärastlõunast saadik, kui karge tormine meri äratab Lawrence Durrelli justkui uuesti ellu pärast pikki Kreekast eemal viibitud aastaid, ahmib ta sisse saareelu rõõme, kohtub külaelanikega, töötab ajalehetoimetuses, leiab uusi sõpru ning tühjendab veini- ja mastika-pudeleid, mõtiskledes mineviku, sõja ja oleviku üle.Vahemere saaga kolmandas raamatus pöörab Durrell pilgu Rhodosele. Ta liigub minevikust tänapäeva ja tagasi, et kujutada vaimukalt ja arusaamisega ajalugu ja müüte, mida sealne maastik kehastab, manades lugeja silme ette nii tegelikkuse kui ka väljamõeldisi.Vahemere idaosa suurepäraselt tutvustav „Rhodose Venuse peegeldused“ on kirjutatud sama teravmeelselt, õrnalt ja luulelise mõistmisega kui „Prospero saar“ ja „Küprose kibedad sidrunid“. Rhodose võlu kajab tänapäevani, sest Kreeka lumm on vanem kui ajalugu.Lawrence Durrell armastas Vahemerd, selle kultuuri, loodust ja inimesi, suurem osa tema loomingust on seotud Vahemere saarte ja mereäärsete linnadega. 2017. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema „Küprose kibedad sidrunid”, möödunud aastal „Prospero saar. Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde”. Lawrence Durrelli suurteose – Aleksandria kvarteti – kaks viimast raamatut jõuavad samuti käesoleval aastal eesti lugejani.

See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd.Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite. Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida.taRRvi

Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala.Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?

Jutustus vene maadeuurijast Mikluhho-Maklaist (1846-1888), tema viibimisest Paapua Uus-Guineas ning sõbrunemisest kohalike paapuatega.