Книги, похожие на «Rene Satsi, Minu Iirimaa. Armastus tuleb karjudes»

See on Anna-Maria Penu bestselleri uus, täienduste ja parandustega trükk. Raamatus on nüüd kirevad pildid Hispaania elust ja uus pikk peatükk, mis vastab ka küsimusele: mismoodi laheneb Anna-Maria ja tema kaasa Ernesto abielubürokraatia, kuidas saavad nad hakkama intervjuuga, kus peavad enda koosolelu legaalsust tõestama?

Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis „papagoi“) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit!Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe.

Kõrvemaa kohtumised. Leedu linnujaam. Eestimaa pilvepiirilt. Saimaa rahu. Lapimaa värvimäng. Sürreaalsed ekspeditsioonid Siberis. Fääri saarte unistus.Ürgne loodus, ürgne kutse.Möödunud sajandi rännakud olid teistsugused kui selle sajandi omad. Kunagiste reisikogemustega ei ole rändajal nüüdisajal eriti midagi peale hakata, kogunenud reisikapitaliga seevastu küll: jagada, kui jagamise aeg käes.

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“ Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria. Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.

Mida otsib Kesk-Eesti metsade vahel kasvanud tüdruk 25 miljoni elanikuga hiigellinnast, kus majad ulatuvad taevani ja tipptunnil müttab metroojaamas terve Eesti elanikkonna suurune inimhulk?Otsus Shanghaisse kolida oli teadlik valik. Tahtsin sukelduda täiesti teistsugusesse keskkonda ja selle endale „kodustada”. Mitte ühte sulada ega shanghaistuda, vaid vaadelda, kogeda ja aktsepteerida, et inimsuhted ja riigikord võivad toimida totaalselt teisiti, kui meie oma mätta otsas harjunud oleme.Esialgu plaanitud paariaastane periood Shanghais on märkamatult veninud üle kuue aasta pikkuseks ja mahutab hulganisti erilisi elamusi: töötamine EXPO-l, esimese rahvusvahelise konverentsi juhtimine, kaasalöömine maailma kõrgeimal trepijooksul, lähitutvus kohaliku haiglasüsteemiga ja palju muud. Ja kõige selle kõrval olen tõdenud, et Shanghai on hoolimata suurusest ja eksootilisusest üks turvaline ja sõbralik linn.