Книги, похожие на «Mae Lender, Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis»

Hanna uues koolis ei teata midagi tüdruku varasemast elust. Sellest elust, kus ta oli veel rõõmsameelne ja seltskondlik. Nüüd hoiab süsimustaks värvitud juuste ja näoneetidega tüdruk omaette ning aeg-ajalt tabavad teda kontrollimatud paanikahood. Pool aastat tagasi juhtus Hannaga midagi hirmuäratavat, aga tüdrukul on võimatu sellest traumast üle saada, sest ta mäletab toimunut vaid üsna uduselt.Kui klassivend Jakob hakkab Hanna vastu üha suuremat huvi ilmutama, on tüdruk sunnitud järk-järgult oma kookonist välja tulema. Inimesi uuesti usaldama õppida polegi aga niisama lihtne, sest ta pole ainus, kel on saladusi. Jakob varjab kiivalt, milliste fotolavastustega ta vabal ajal tegeleb. Hanna kunagine sõbranna Olivia, kes tunneb huvi tarokaartide vastu, on aga valmis ükskõik milleks, et saada kätte oma unelmate poiss. Hanna soov ennast maailmast ära lõigata ei saagi täituda, sest suhete keerdkäigud on ta teistega lahutamatult kokku liitnud. Kõhedust tekitava põnevusloo kõrval räägib „Mõõkade äss” ka soovist leida enda kõrvale see õige ja sellest, kuivõrd raske on valikuid tehes enda vastu ausaks jääda. Reeli Reinaus on viimaste aastate viljakaim ja tunnustatuim eesti noorteromaanide autor, kes pälvis romaani „Verikambi” (Varrak, 2016) eest ka 2016. aasta Tallinna Keskraamatukogu Järje Hoidja auhinna, mis antakse aasta loetuimale Eesti autori laste- või noorteromaanile. Kokku on Reeli Reinausilt ilmunud 12 noorteromaani ja 9 lasteraamatut, lisaks luuletusi ja täiskasvanutele mõeldud romaane.

See kolmas BaltimaaKas on veel mõnda eestlasele nii lähedast, ent samas kauget riiki nagu Leedu? Leedu on justkui meie naaber, ent sama hästi võiks see asuda teisel pool maakera, sest teame seda pealiskaudselt, mõne üksiku koha ja paari kuulsa sportlase järgi. Kujutlesin end elamas ükskõik millises eksootilises kohas, kuid mitte Leedus. Pole seal ju miljonilinnu, ei palme ega mägesid, ühtegi saart ja isegi merd eriti mitte.Ent kui saatus pakub võimaluse asuda Leetu elama, siis võtan selle vastu. On tunne, nagu läheksin esimest korda elus külla naabrile, kellega me koridoris viisakalt tervitame, ent kelle kohta ma tegelikult mitte midagi peale nime ei tea.Leedus elatud aastate jooksul õpin paremini mõistma nii leedulasi kui ka iseennast, saan teada, miks nad eestlaste üle naeravad ja miks meid hindavad, võitlen leedu köögi ja keelega, saan VIPiks, vahetan ajakirjanikutöö programmeerija kutse vastu. Mu lapse passi on sünnikohaks kirjutatud Leedu. Ka minusse jääb see maa igaveseks, isegi kui siit kunagi ära kolin.

Siin kaante vahel on lood minu väga omapärasest eluperioodist Horvaatias, mis algas talvise erakupõlvega väheasustatud saarel, kus olin mitu kuud ainus vabatahtlik, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad. Minu Horvaatiasse kuuluvad veel: keeruka loomuga bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, abitu lumivalge lambatall, lehmasoolikaid järavad kaeluskotkad, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, aga ka horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest sõjaõudustest, ja mu enda lood merehädas loksumisest, illegaalipõlvest, hullumeelsest karnevalist, oliivide korjamisest ning gaasilõhnalistest seentest. Kui mu pooleaastane vabatahtlikuaeg läbi sai, hakkasid toimuma kummalised lood, mis mul saarelt ära ei lasknud minna…